Teatud juhtudel võib saatus olla nagu ühe koha peal ringi keerutav liivatorm, mis vahetpidamata oma suunda muudab.
Sa sead oma mineku ringi ja katsud teda vältida.
Aga ka torm muudab sinu järgi oma suunda. Sa sead veel kord oma sammud ringi.
Ja ka torm muudab samamoodi veel kord oma suunda. Ikka ja jälle kordub see, just nagu koidikueelses õnnetus Surmatantsus.
Aga miks? Sest see liivatorm ei ole miski, mis täiesti seosetuna puhub kohale kusagilt kaugelt.
Ta on tegelikult sina ise. Ta on miski sinu sees.
Seepärast on ainukene asi, mida sa teha võid, asjaga leppida. Astuda tormi sees otse edasi, katta oma silmad ja kõrvalt tihkelt, nii et liiv sisse ei lendaks, ning astuda sammhaaval temast läbi.
Karta võib, et seal ei ole ei päikest ega kuud, pole suunda ja vahel võib olla, et pole isegi õiget aega. Ainus, mis seal on, on kõrgel taevas tansisklev kondipuru moodi valge peen liiv.
Ja muidugi suudad sa tegelikult viimaks ennast tollest läbi murda. Tollest raevukast liivatormist. Tollest metafüüsilisest ja sümboolsest liivatormist.
Aga ehkki metafüüsiline ja sümboolne, lõikab ta samal ajal teravalt su ihusse nagu tuhat ziletitera. Nii mõnedki inimesed on tema rüpes verd valanud ning küllap valad ka sina. Sooja punast verd.
Küllap saad sinagi oma mõlemad käed veriseks. See on sinu veri, aga ka teiste inimeste veri.
Ja kui see liivatorm kord läbi on, ei oska sa arvatavasti öelda, kuidas sa tast välja said ja ellu jäid.
Küllap ei oska sa sedagi öelda, kas ta on nüüd tõesti mööda läinud või mitte.
Kuid üks on siiski selge. See, et liivatormist väljuv sina ei ole seesama sina, kes tormi astus.
/Haruki Murakami, “Kafka mererannas”/
Tõlkinud Kati Lindström
Kommentaarid puuduvad