Paljud loomadel esinevad haigused tulenevad depressioonist. Väga paljud. Kui varem oli 50-leheküljeline raamat nendest, siis nüüd on selles 500 lehekülge.
Näiteks on selles raamatus kirjas järgmine asjaolu: „Raskemeelsuse all kannatavad need loomad, kellel on küllaltki kõrge intellekt.”
Muidugi ei tea me tavainimesena eriti metsloomade kohta, kuid kindlasti esineb sellist asja nii kassidel kui ka koertel. Oh need silmad…
Nii nagu inimeselgi… Kui õues on hall ja kole ilm, ja kodus on ka, siis tuleb peale tusk.
Kui inimene kiirustab loomaga välja jalutama, aga tema jaoks on see pigem kohustuslik programm ja ta ei tunne sellest rõõmu, siis loom tunneb end raskelt.
Kui peremees suhtleb loomaga vähe, kui tal endal on paha tuju või on ärritunud, siis loom tunneb ennast üksildasena.
Täpselt nagu inimeste enda puhulgi… Muidugi on neil hing olemas.
Meie ise anname loomale kõik selle edasi. Nemad on kõigi meie läbielamiste ohvrid. Vihkamise ja kõige selle muu, mis toimub maailmas.
Loomad tunnevad seda kõike väga. Palju rohkem kui inimesed.
Inimene võib unustada, saada haaratud muust, tal eksisteerivad süsteemid. Aga loomadel sellist asja ei ole. Nad tunnevad otse seda, mida peremees. Loomal on üks peremees.
Ta heidab sinu kõrvale, paneb pea sinu jalgade peale ja vaatab sinu silmadesse. Ning ei ole tema jaoks midagi muud. Sina oled tema jaoks Kõik. Aga meie ei mõista seda, ei tunne kaasa, ei hinda seda.
Mida me võiks sellest õppida? Kui tegelikult oleme me kõik üksteisega seotud – mineraalide, taimede, loomade ja inimeste maailm.
Seetõttu nende kannatused lülitatakse nii või naa ka meie külge ning me tunnetame seda oma tasandil.
Niisiis on palju haigusi ja probleeme, mida me võiksime ära ravida, kui pööraksime loomadele tähelepanu.
St ravida inimesi läbi loomade. Mitte lastes haigusel, depressioonil ja probleemidel edasi areneda.
Kuid me ei suuda seda hinnata, aktsepteerida. Meie südamed ei mõista koeri ega kasse.
Me peaksime aktsepteerima loomi enda kõrval kui osakest iseendast, hakkama teadvustama, et saame ennast parandada läbi nende. See toime on vastastikune.
Niivõrd kuivõrd loom tunnetab inimest, niivõrd kui ta täiendab inimest, võib läbi enda lasta inimese läbielamisi ning parandamisi. St kui inimene hakkab enda kõrval oleva loomaga rohkem aega veetma, temaga suhtlema, siis läbi looma parandab ta ka ennast, sest annab loomale osakese endast, oma südamest, oma hingest.
Kui aga inimene hakkab nii elama, siis hakkab ta ka teistesse ümbritsevatesse samamoodi suhtuma. Andes loomale oma südamesoojust, annad sa ka maailmale oma head suhtumist edasi.
See on juba tõeline tervendamine.
Vaata, kuidas loom seda ootab, nõuab ja selle üle rõõmustab. Loomadel ei ole tagamõtteid, nad on siirad.
Nad suudavad meis vabastada hea positiivse energia.
Seega… kui suhtume loomadesse õigesti, siis aitavad nad meil olla INIMESED.
/Michael Laitman, kabala filosoofia professor/
*
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad