Loomade ülesanne looduses. Energiate vahekord loomade ja inimese vahel. Nõuanded

Loomade ülesanne looduses on inimese vigade parandamine (nö pattude lunastamine) ja loodusliku tasakaalu taastamine…

Inimene hakkas looduse varasid enda omaks pidama, kuigi loodus aeg-ajalt tuletab talle meelde, et ta on ise looduse vara.

Loodusele on võõrad must-valged hinnangud: see on “hea” loom ja see on “halb”. Selle taga on alati inimese kasuahnus – kui loomast saab kasu kergesti kätte, siis loom on “hea”. Kui ta aga sööb näiteks metskitsi, kes ka jahimeestele maitsevad, siis on ta “halb” – mis sest, et kõiki metskitsi ei jõuaks jahimehed ilmaski ära süüa.

Peale hundi haruldaseks jäämist nimetavad ökoloogid ilvest meie maa parimaks metskitsearstiks, sest ilveste arvu vähenemine metsas tähendab peatset metskitsede ja jäneste epideemiaid. Näiteks Kanadas läks olukord nii korrast ära, et paljunenud kitsed ja jänesed sõid metsa tühjaks, närisid ära palju puid, surid nälga ja ka mets kuivas ära. Kiskjad saaksid päästa metsa ilma jahimeeste abita, kuid jahimehed ilma kiskjate abita sellega toime ei tulnud.

Viimasel ajal suurenenud marutaudi esinevus on teadlaste meelest ülemäärase huntide ja ilveste hävitamise tagajärg: ei ole kiskjaid, kes piiraksid rebaste ja kährikute arvukuse kasvu. Süües marutaudis looma, ei nakatu kiskja, kui saakloom teda just hammustada polnud jõudnud, küll aga päästab ta paljusid loomi, kes võiksid haige poolt hammustatud saada.

Et loodusele on kasulik viimne kui entsefaliiti levitav puuk, ja koguni marutaudi levitaja, sest temagi hoiab korras looduslikku tasakaalu, seda inimese võimas aju ei jaga.

Samas vabastab nõelav herilane inimest negatiivsest energiast ja hoiab sellega inimest ohtu sattumast, kui ta nii negatiivsena näiteks rooli taha istuks. Kuid inimene on tänamatu ja vihastab herilase peale.
Ka puuk, kes joob verd ainult korra aastas, on inimese silmas kurjategija. Positiivselt mõtleva ja hirmuvaba inimese külge puuk ei kinnitu, sest selle inimese veri ei meki talle. Puuk avastab ainult sellist inimese, kelles on teatud emotsioonide, hirmude ja viha energiat, kuna just see energia tõmbab teda ligi. Ei ole sugugi juhuslik, et üks inimene saab külge haigust levitava puugi ja teine tavalise, üks inimene saab puuke kogu aeg ja teine ei saa kunagi.
Naha ligi tikkuvad putukad ei tee muud, kui puhastavad inimese nahapoore, prussakad koristavad inimese majapidamisest mikroskoopilisi roiskuvaid toiduosakesi ja sääsed ei söö õnnelikku ega tasakaalus, vaid negatiivsete mõtete vallas viibivat inimest.

Kui inimeste tegevuse tõttu koguneb ümbruskonda liiga palju negatiivset energiat, ja ka astroloogilised rütmid soosivad negatiivse energia levikut, siis läheb inimeste maailmas lahti sõjaks või tekivad ühiskondlikud kataklüsmid, samal ajal ägestuvad ka looduse jõud: tulevad rekordiliselt külmad või kuumad ilmad, esineb ikaldust, üleujutusi ja orkaane. Loomad muutuvad meeleheitlikult julgeteks või lähevad lausa hulluks: hundid tulevad taluõuedesse, koerad murravad inimesi ja vaalad sooritavad massilisi enesetappe. See võib kehtida nii paikkonniti kui ka ühiskonna mastaabis. Tegelikult ka siis on just loomad need, kes looduse tasakaalu uuesti korda teevad.

Nagu koerad on võimelised sööma ja seedima igasugust pahna, mis tapaks mistahes muu looma, nii “söövad” ka metsikud koerlased enda jaoks ohutult sisse mistahes keskkonnale täiesti sobimatud energiad.
Kassid oskavad endale võtta, mujale viia või endale kasulikuks energiaks muuta mistahes musta energiat. Sedasama teevad metsikud kaslased metsas.

Ilveseid lähedalt tundvad inimesed väidavad, et ilvesel on salajane, pealtnäha haiglane huvi inimese ja tema tegevuse vastu. Ilves käivat meeleldi seal, kus inimene on varem käinud, korjates inimese jälgedesse jäänud negatiivset energiat ning seega puhastades loodust.

Samas saavutab loom ülekaalu inimese üle – seda, et käies teise inimese jälgedes saame endale tema väe, uskusid omal ajal kõik rahvad. Taludes, kuhu sellist energiat on aastakümnete kaupa lademetesse asetatud, tuleb korduvalt käia, enne kui koht saab puhtaks ning muutub tagasi looduseks. Ilves käib mahajäetud talus kõik toad läbi, käib keldriski – ilmselt suhtleb vaimudega, oletab vana jääger filmis “Loodusfilmide meister Rein Maran”. Ilves hoiab metsa korras, patrullides oma valdusi ja kontrollides metsa energeetikat. Ilves on sensitiivide hingeloom, meie maa loomadest kõige teadjam ja sensitiivsem, šamaanide väeloom, kellelt šamaanide sõnul on inimesel üpris palju õppida.

Teades tegelikku energiate vahekorda inimese ja loomade vahel võib sooritada mõndagi kasulikku…

Küsides: “Mis looma energia on antud probleemil?”, näeme mõnd loomakuju ning saame temaga vastavalt tema olemusele kokku leppida või saata tema kallale mõne teise loomaenergia, sõnudes näiteks: susi söögu mu ämma kurjust.

Kui teises inimeses on midagi võõrast või häirivat – eriti tihti kasutatakse seda võtet agressiivsete laste puhul – saame vabastada temasse vangistatud looma.

Naine, kes tahab, et mees lõpetaks kalal käimise, võiks üritada vabaks lasta mehe sisse kinnistunud kalade hinged, ja meest ei tõmba enam nii väga vee äärde.

Kui lasta vabaks jahimehesse vangistatud loomad, siis vahetab jahimees oma “sportliku harrastuse” – loomulikult rahapuuduse ettekäändel.

Nagu loomatapjadki, hoiame me enamasti kõik enda juures vangis oma lemmikloomade hingi. Loom jääb kinni, kui leiname neid taga või ei suuda andestada loomale tema kadumist või mõnda muud pisiasja, mida arvame ise unustanud olevat, kuid mis on endiselt meie alateadvuses aktuaalne. Oma endistele loomadele tuleb andestada sedagi, mida arvame olevat unustanud, ja omakorda paluda neilt andeks kõige eest, mida oleme samuti enamasti unustanud, siis pääseb looma hing oma arengus edasi.

Hiirte jm kahjuritega võib saavutada mõttelise või sõnalise lepingu: mis põrandal, on teie oma, aga laua peal teie ei käi. Prussakad lähevad ära, kui majja tuuakse konn või madu.

Putukate vastu võib tõmmata pühitsetud ringi, nagu teevad metsas šamaanid ja indiaanlased ning seda ringi ei ületa ükski olevus.

Ka mõtteline pöördumine metsa poole kaitsepalvega tagab palujale ohutuse.

Kui märkame, et meie õues hakkasid käima kassid, eriti mustad, siis soovib keegi meile aktiivselt halba. Kass ei too õnnetust, vaid üritab seda ära hoida. Oli juhtumeid, kui kassid eelistasid õues just seda kohta, kus mõne päeva pärast lõhkes maa sees olnud toru või läks rivist välja elektrikaabel.

Kui kass tuleb magava inimese peatsisse, tähendab see, et inimese tervist ohustavad tema enda murelikud või vihased mõtted.

Kohtunikke või eksamineerijaid võib kujutada kitsedena ja ennast hundina ning neid ära süüa.

Kui keegi kiusab või kadestab meid, tähendab see, et tema hingeloom jääb meie hingeloomadele looduslikus toiduredelis alla. Peaaegu alati selgub, et intrigaani või laimaja hingeloom on väike ja kartlik (jänes, nirk, hiir, konn jne). Kui meie hingeloomaks on kiskja, võime visualiseerida, kuidas meie loom paneb alatu pahategija looma nahka ning mõneks ajaks on sellest kindlasti abi.

Pange tähele, kus istub kass teiste pereliikmete suhtes. Kui kahe pereliikme vahelised suhted on rahulikud, siis pereliikmetelt kassi suunas tõmmatud joonte nurk on 90 kraadi. Kui suhted on veidi ärevad, siis nurk tuleb alla 90 kraadi ja siis üritab kass energeetilisel tasemel inimeste suhteid tasakaalustada. Kui kass istub joonel kahe pereliikme vahel, tähendab see, et loom “kaitseb” ühte, oma lemmikomanikku, teise inimese energiate eest, kes jääb kassile võõraks.

Kui te metsas eksite, siis ärge uskuge rahvatarkust, mis seletab äraeksimist metshaldja jälgedesse astumisega. Olete lihtsalt viibinud enesele märkamata mõne metslooma (tavaliselt suurkiskja) läheduses ehk lausa biovälja sees. See ulatub loomast mõne meetri võrra kaugemale ja teeb inimese hajameelseks, veel täpsemini – viib teisendatud teadvuseseisundisse.

 

Allikas:
http://web.zone.ee/ilvi/nuudveidiloomatarkust.htm
http://web.zone.ee/ilvi/indexlynxie.htm