Mõnikord võib üks väike muinasjutt asendada 10 psühholoogi konsultatsiooni...
Jooksis kord Tüdruk üle päikesest valgustatud heinamaa. Ta kandis valget pitskleiti, kiharates olid roosad paelad ja käes hoidis ta liblikavõrku. Tal oli lõbus ja hea. Aga siis nägi ta suurel rohelisel takjalehel tohutut kärnkonna, kes oli kaetud tüügastega.
“Milline kole kärnkonn,” ütles Tüdruk vastikustundega.
“Köh-köh,” köhatas Kärnkonn. “Kas sa tead, et ma olen nõiutud prints?”
“Ei saa olla,” ütles Tüdruk umbusklikult.
“Tõsi-tõsi,” kinnitas Kärnkonn. „Kuri nõid nõidus mu ära ja mu tohutu kuningriigi ka. Olen noor, ilus ja rikas. Kui sa mind nõidusest vabastad, võtan sind oma naiseks ja me elame õnnelikult elu lõpuni. Ma kannan sind süles ja kingin sulle iga päev lilli.”
„Aga kuidas sind nõidusest vabastada? küsis Tüdruk.
“See ei ole lihtne, sest kuri nõid tegi keerulise loitsu. Sa peaksid viima mind koju, oma pehmesse voodisse magama panema ja suudlema mind iga päev. Pead söötma mind lusikaga ja viima välja jalutama. Siis juhtub kõik. Ühel hommikul ei näe sa läheduses mitte eemaletõukavat kärnkonna, vaid ilusat printsi. Sinu elu muutub õnnelikuks ja rahulikuks.”
Tüdruk kuulas kärnkonna vaimustunult. Ta vaatas tüügastega kaetud nahka, tohutuid punnis silmi, kitsast suulõhet ja nägi pikka, uhket meest, kellel oli must juuksepahmakas ja kelmikad rohelised silmad. Tema kõrval nägi ta ennast – kohevas valges kleidis, kaunis lossis, kuulas armastuse sõnu.
Vastumeelsust ületades laskus Tüdruk põlvili, pani Kärnkonna kleidisaba sisse ja viis koju.
Sellest päevast alates tüdruku elu muutus. Ta ei jooksnud enam päikeselisel heinamaal liblikate järele, ei laulnud ega lõbutsenud. Ta hoolitses Kärnkonna eest. Kärnkonn osutus väga kapriisseks: ta nõudis hommikusöögiks sarvesaiu ja õhtusöögiks spagette bešamellkastmega, tahtis magada Tüdruku voodis, lisaks jättis ta põrandale ja voodile limajälgi ning Tüdrukul tuli pidevalt põrandaid ja riideid pesta.
Ta lõpetas paelte juustesse sidumise ja ilusa pitskleidi selga panemise. Käed läksid pidevast pesemisest punaseks ja valutasid väga. Kärnkonn oli jätkuvalt suur ja vastik ega muutunud ilusaks printsiks. Mõnikord vaatas Tüdruk talle otsa ja tahtis teda väga oma majast välja visata, et elada nagu varem, kuid ta kartis eksida. Mis siis, kui järele on jäänud väga vähe? Mis siis, kui ta homme ärkab ja näeb enda kõrval mitte koledat kahepaikset, vaid roheliste silmadega brünetti?
Nii möödus mitu kuud. Vähesed inimesed oleks selles piinatud murjantüdrukus ära tundnud kunagise rõõmsameelse ja muretu Tüdruku. Nüüd korraldas kõike Kärnkonn. Tüdruk ainult teenindas teda ja tegi musta töö kogu majas.
Ühel päeval karjus Kärnkonn tema peale, et tal läks lõunasöögi toomisega liiga kaua aega. Tüdruk tuli majast välja ja nuttis. Ta istus verandal ja nuttis kibedasti. Teda nägi lind, kes laulis oksal.
„Miks sa nutad?” küsis Lind temalt.
„Minu majas elab vastik kärnkonn, kes karjub minu peale. Terve päeva ma pesen, koristan ja küpsetan talle. Olen väga väsinud ja ei taha seda enam teha.”
„Aga kelle maja see on?” küsis Lind.
“Minu oma,” vastas Tüdruk pisaraid pühkides.
„Aga kes selle kärnkonna sinu majja tõi?”
“Ma ise,” ütles Tüdruk kurvalt.
„Milleks?” oli Lind oli üllatunud.
“Ta lubas mulle, et temast saab prints, kui ma tema eest hoolitsen. Kuid kuud on möödunud ja midagi pole muutunud.”
“Miks sa siis Kärnkonna majast välja ei viska?”
„Aga äkki on see tõsi? Et varsti saab temast prints? Võib olla ma ei jõua natukest veel oodata? Olen juba nii palju pingutanud. Siis oleks kahju, et ma ära ei oodanud.”
„Aga kui sa veedad kogu oma elu kärnkonna eest hoolitsedes, kellest ei saa kunagi printsi?” küsis Lind.
Tüdruk mõtles… “Kui ma teaksin kindlalt…” ütles ta.
Siis tõstis Tüdruk pea ja ta silmad särasid: -”Miks mitte minna vana nõia juurde, kes elab metsa taga? Ta on vana ja tark, äkki ta ütleb mulle, kas Kärnkonnast saab prints või mitte?”
Tüdruk rõõmustas ja läks kohe Nõia juurde. Vana Nõid elas metsa taga räsitud onnis.
“Ma tahaksin teada,” ütles Tüdruk talle. “Kas ma jätan kasutamata võimaluse printsiga abielluda?”
Nõid võttis kanaliha, nahkhiire silmad ja rabarohu ning hakkas asja vaatama. Ta raputas halli pead ja vaatas oma potti, mille kohale tõusis paks haisev aur.
“See on lihtsalt kärnkonn,” ütles ta lõpuks. Ära raiska oma aega. Temast ei saa kunagi printsi.”
Tüdruk lahkus nõia juurest kurvalt. Ta kõndis mõnda aega norus peaga, kui talle tuli mõte. „Nõid võib eksida. Mida see vana naine printsidest teab? Ma pean minema hea võluremanda juurde! Ta ütleb mulle kindlasti!”
Hea Võluriemand elas kaunis lossis, millel olid lantsettaknad ja kõrged tornid.
“Ma olen nii väsinud,” ütles tüdruk talle. “Aga ma kardan, et kui ma kärnkonna minema ajan, ei abiellu ma kunagi Printsiga!”
Võluriemand raputas pead ja palus üht päeva. Ta ennustas kuuvalguse ja tähtede järgi, tuletades keerulisi valemeid pilvekeeristest ja valgetest karikakratest. Järgmisel päeval kuulutas ta oma otsuse: “See on lihtsalt kärnkonn,” ütles ta tüdrukule. Temast ei saa kunagi printsi. Parem vii ta heinamaale tagasi.”
Tüdruk kuulas vaikselt võluriemandat ja lahkus. Kuid sees kihas ta nördimusest:
„Nad on minu peale kadedad!” hüüatas ta õuele astudes. “Muidugi tahavad kõik ise printsiga abielluda. Ma tean neid paremini! Tunnen, et ma ei tee seda ilmaasjata.”
Tüdruk naasis kärnkonna juurde. Ta kuulis palju ebameeldivaid sõnu, et ta oli pikaks ajaks lahkunud ja kogu selle aja kärnkonna toitmata jätnud. Pesi maja limast puhtaks, tegi õhtusöögi ja vannitas kärnkonna. Kärnkonn jäi rahule. Suur, pruunikasroheline, tüügastega, lamas ta Tüdruku voodis pitspadjal. Tüdruk ise ei saanud kärnkonnaga magada ja oli talle juba ammu oma koha loovutanud. Ta magas köögis kitsal diivanil. Enne magama jäämist mõtles ta nagu tavaliselt, kui imeline oleks tema elu, kui kärnkonnast saab prints. Ta mõtles oma lastele nimed välja, mõtiskles, millised lilled tema aias kasvavad. Nendes armsates mõtetes jäi ta magama.
Ta nägi unenägu: siin ta kõndis mööda teed oma maja juurde ja nägi, et see kõik oli lagunenud ja kokku varisenud, aknad olid tolmused ja pimedad ning maja juures verandal istus vana naine. Õudne ja karvane nagu metsanõid. Siis vana naine vaatab talle otsa ja viipab teda konksus sõrmega ning Tüdruk tahab ära joosta, aga jalad ei kuuletu.
Ta läheneb vanale naisele, et too vaatab talle oma tuhmunud pleekinud silmadega otsa ja küsib: „Kas sa tunned mu ära?”
“Ei,” vastab Tüdruk talle ehmunult. “Ma pole sind kunagi varem näinud.”
Vana naine köhib: „Ma olen sina. Hoolitsesin aastaid kärnkonna eest ja ootasin, et temast saaks prints. Kõik ütlesid mulle, et see on lihtsalt kärnkonn, aga ma ei uskunud kedagi. Ma uskusin ainult kärnkonna. Ma tõesti tahtsin printsiga abielluda. Ma kartsin väga, et kui ma kärnkonna minema viin, siis seda ei juhtu kunagi. Nii möödus palju aastaid, aga eile kärnkonn suri. Suri lihtsalt vanadusse. Ma nutsin tükk aega selle pärast, mis enam kunagi ei juhtu. Oma elu pärast, mille veetsin tema eest hoolitsedes. Nutsin, et olen vanaks jäänud ja ei jaksa nagu varem mööda heinamaad joosta ja liblikaid püüda. Ja printsi pärast, kellega ma ei abiellu kunagi.”
„Vaata mind, vaata! Hakkas vana naine karjuma „Mina olen sinu tulevik!”
“Ei, ei,” hüüdis Tüdruk. Ta tahtis põgeneda, kuid jalad ei allunud talle. Ta kattis ainult oma silmad kätega ja hüüdis: ” Ei, ei!”
“Sa segad mu und,” kuulis ta kriipivat häält. Ta avas silmad ja nägi, et ta magas diivanil, Kärnkonn aga istus põrandal ja vaatas teda.
“Vii mind voodisse ja ole vait!” ütles Kärnkonn.
Tüdruk vaatas teda ja tema peas keerlesid üksteise järel laused, mida lind, nõid, võluriemand ja see vana naine talle unes ütlesid: „See on lihtsalt kärnkonn!”
Ta tõusis voodist püsti, võttis Kärnkonna enda kätte, läks ukse juurde ja avas selle.
Kärnkonn tundis, et midagi on valesti: „Hei! Kuhu sa mind viid?!” karjus ta.
Tüdruk avas ukse, võttis kõvasti hoogu ja viskas kärnkonna nii kaugele kui suutis.
„Kao minema!” karjus ta. “Ja ära tule tagasi. Ma ei toida sind enam kunagi ega pane sind oma voodisse! See on minu kodu ja ma teen seda, mis mulle meeldib. Jooksen jälle heinamaale, püüan liblikaid ja naudin elu! Ma ei usalda sinu lubadusi. Sa oled lihtsalt Kärnkonn!”
Ta sulges ukse ja naeratas esimest korda, pärast pikki kuusid.
/Tatjana Semenova/
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad