Ühes paksus metsas suure kuuse all koopas elas kord hea metsavaim.
Kõiki aitas.
Siilil käpp katki – kohe jooksis metsavaimu juurde, jänesel vaja teadagi kuhu tõmbelukk panna – lippas sinnasamasse.
Hunt käis uurimas, kuidas öine jaht läheb ja karu lasi endale kaitse teha, et mesipuid noolima minnes kuul teda ei tabaks…
Heasüdamlik metsavaim aitas kõiki.
Ravis haavu ja lohutas õnnetuid.
Mõni viis talle vahel käbi, mõni näritud kondi…
Vähehaaval levis kuulsus ka teise metsa, et kuuse all saab abi igale hädale ja kedagi ei saadeta tühjade kätega minema.
Hädalisi hakkas käima nii palju, et varavalgest hilise õhtuni oli vaimul tegemist- küll ravimise küll loitsimisega.
Endale leeme jaoks juurikaid korjamas käis kuuvalgel, sest kellelgi ei olnud enam meeles midagi tänutäheks kaasa võtta…
Abi sai ju niigi ja üleüldse see on metsavaimu kohustus- kõik hädad, mis hooletuks läinud loomad endale kaela tõmbasid, ümber pöörata, olematuks sõnada.
Aga ühel udusel varahommikul, kui karutaat oma haavleid täis tagumiku vingudes teatud kuuse alla lohistas, valitses seal vaikus…
Koobas oli tühi ja metsavaimu ei ilmunud enam ei lõunaks ega õhtukski mitte…
Oodati päev, oodati kaks… ei kedagi.
Mõmmi rikutud istmik läks koledal kombel mädanema ja neljandal päeval heitis karu hinge.
Nüüd läks metsas hala ja kisa lahti.
Kellel satikad kasukas, kellel pesakonna sigitaja teise urgu kolinud… kõik oli valesti ja halvasti.
Loomad hakkasid arutama, milles viga võiks olla.
Kas on metsavaim neile needuse peale pannud või kurja tõve kaela saatnud… ja üleüldse oli see üks kehv metsavaim, lubadused ei täitunudki- näe, kui halvasti me nüüd elame…
Aegapidi vajus asi unustusse ja loomad õppisid jälle ise jahti pidama ja oma haavu lakkuma.
Aga mis metsavaimust sai?
Kes seda teab…
/Autor tundmatu/
Kommentaarid puuduvad