“Ma ei pea pikka aega vastu ei teatris ega kinos, ma ei suuda lugeda ajalehti, ma loen harva kaasaegseid raamatuid.
„Ma ei suuda mõista, mis naudingud ja rõõmud need on, mis ajavad inimesi ülerahvastatud raudteedele ja hotellidesse, lämmatava ja rõhuva muusika saatel täis kohvikutesse, baaridesse ja mitmekesistesse meelelahutustesse, pühadeaegsetele rahvapidustustele, maailmanäitustele.
Ma ei suuda neid rõõme mõista ega jagada, kuigi need on minu käeulatuses, mille nimel tuhanded teised pingutavad.
Teisest küljest see, mis minuga juhtub minu harvadel rõõmutundidel, mis minu jaoks on õndsus ja elu ja ekstaas ja ülendus, seda otsib maailm üldiselt kõige rohkem kujutluses; elus peab ta seda absurdseks.
Ja tegelikult, kui maailmal on õigus, kui sellel kohvikute muusikal, neil massinaudingutel ja neil ameerikastunud inimestel, kes on rahul nii vähesega, on õigus, siis eksin mina, see tähendab, et ma olen hull.
Tõepoolest, ma olen seesama stepihunt, kelleks ma end sageli kutsun; see metsaline, kes on eksinud, kes ei leia ei kodu ega rõõmu ega toitu maailmas, mis on tema jaoks võõras ja arusaamatu.”
/Hermann Hesse, „Stepihunt”/
Kommentaarid puuduvad