Ma hingan sind, vana roostekarvane värav
ning sinu kriiksuvaid punaseid raudseid lillesid,
kui sa meeltes sõgedaid end avama kutsud
Hingan teid, aegunäinud muhklikud kivid,
kellel astun vahel pehkinud majade müüride
ning pehmet samblavaibalist pragunenud kiviaeda
Ja hingan sindki, kõdulõhnane kodune muld,
kes sa röötsakil aia ääres pikali oled maas,
hoides turjal taevalikku maailma raskust
Ja sind, kulla õrn väikseõieline lemmalts,
kes sa rõõmsalt seal niiskes varjus jalgupidi kasvad
ning liigses päikses nukralt norgu end lased
Ja tähetolmu, mis sinust klõpsatades tuulte poole
kaugele paiskub valla metsade ürgsest keelest,
et me kuuleks. Ja kuulaks. Ammu ununenud laulu…
Ingrid Prass
Kommentaarid puuduvad