Ma muretsesin palju… Kas ikka aed saab lokkama.
Kas ikka jõed saavad õiges suunas voolama.
Kas ikka Maa pöörleb nii nagu on räägitud.
Aga kui mitte, siis kuidas ma saan seda parandada?
Kas mul oli õigus või ei olnud.
Kas mulle andestatakse. Kas suudan paremini teha?
Kas suudan kunagi laulda. Isegi varblased…
Kas suudan ka mina? Noh, lootusetu.
Mu silmanägemine tuhmub või kujutan seda lihtsalt ette?
Valmistun saama reumat, proteese, dementsust.
Lõpuks nägin, et et muretsemine ei viinud kuhugi.
Ja jätsin selle maha. Võtsin oma vana keha
ja väljusin hommikusse. Ning laulsin.
*
I worried a lot. Will the garden grow, will the rivers
flow in the right direction, will the earth turn
as it was taught, and if not how shall I correct it?
Was I right, was I wrong, will I be forgiven,
can I do better?
Will I ever be able to sing, even the sparrows
can do it and I am, well,
hopeless.
Is my eyesight fading or am I just imagining it,
am I going to get rheumatism,
lockjaw, dementia?
Finally I saw that worrying had come to nothing.
And gave it up. And took my old body
and went out into the morning, and sang.
***
/Mary Oliver, Swan/
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad