Kreeka algupära „Tuulte tütre” – Anemone – nime taga peitub tulikaliste sugukonda kuuluv ülaste (Anemone) perekond.
Inglisekeelset nimetust „Windflower” – „Tuulelill” – põhjendatakse kahe toreda legendiga. Esimene neist viitab taime graatsilisusele ja sellele, et ta paindub väiksemagi tuulega. Teine lugu väidab aga, et tuulelilled õitsevad üksnes siis, kui tuul nad lahti puhub.
Ülaste perekonda kuulub maailmas ligi 150 liiki, kes suuremalt jaolt kasvavad põhjapoolkeral ja peaasjalikult Euroopas.
Eestis kasvavad pärismaiselt:
1) Anemone nemorosa – võsaülane, valgete õitega
2) Anemone ranunculoides – kollane ülane, kollaste õitega
3) Anemone sylvestris – metsülane, valgete õitega https://eseis.ut.ee/efloora/Osmussaar/species/5831.html
4) Anemone nemorosa × Anemone ranunculoides, mis sarnaneb võsaülasega, kuid õied on väävelkollased. Ladina keeles Anemonoides × lipsiensis. See on hübriid, kes esineb Eestis harva.
Mesilastele on ülased hea suiraallikas.
Ametlikus meditsiinis on see taim välja tõrjutud tugevamate ravimitega, mistõttu teda ei kasutata.
Kõik tulikalised, nende hulgas ka ülased, on mürgised. Kõige ettevaatlikum tuleb olla kollase ülasega. Mürgisusest täpsemalt tuleb juttu allpool.
Kõikvõimalikke mürke on inimesed õppinud enda teenistusse rakendama. Nii kasutatakse ülast kohati ravimtaimena. Seega saab vaatamata mürgisusele meie metsades kasvavaid ülaseid kasutada ravimtaimena. Tuleb järgida doose ja ettevaatusabinõusid.
Ülastel on terve rida raviomadusi, kasutusvaldkondi ja vastavaid retsepte. Nii kõigil ülastel üldiselt kui ka igal liigil eraldi.
.
ÜLASED MAAGIAS…
Kollast ülast peetakse NÕIATAIMEKS,
Kommentaarid puuduvad