Thornton Wilder on öelnud:
„Saatan saab alguse vahust õigluse eest võitleva ingli suu ääres.“
Vahel tundub, et valge, see on see pimestavalt valge. Selline, mida mitte millegagi segi ei aja.
Ja must… See ei ole sinine ega punane. Sellest on kohe aru saada, et see on must.
Arvame, et hea ja kurjaga on samamoodi.
Aga nende vahel on õhuke, väga õhuke piir.
Või näiteks ausus. Kiiduväärne omadus. Lausa jumalik. See on ju julgus – olla aus.
Aga piir on imeõhuke.
Kui hoolega vaatad, võid näha hoopis tundetust ja egoismi. Näiteks ütlemised: „sa ei ole naiselik“ või „sa ei kõlba millekski“ – see ei ole ausus, vaid manipulatsioon, mille eesmärgiks on kaaslase enesehinnang nulli viia.
Või armastus. „Ma armastan“ – helge ja loov tunne. Suure maailma ja omakasupüüdmatu andmise tunnetamine.
Kuid õhuke piir jällegi…
„Ma ju armastan sind“, seepärast võin öelda seda, mis teeb haiget.
Võin teha kõike, mida see fraas õigustab. Võin otsustada, mida sa pead, sellepärast, et ma armastan.
Hoolitsus… Kui teda ei ole, on see väga tunda. Juba iseenesest see fakt on meeldiv, et keegi teine täiskasvanu teeb sinu heaks midagi.
Õhuke nähtamatu piir…
Selle taga on hooldus ja kontroll. Lämmatav.
Vastuvõtmine. Suurepärane maailmatunnetus. Avar ja vaba teise inimese eelarvamusteta omaksvõtmine.
Õhuke nähtamatu piir…
Ja – ükskõiksus. Ole mu armsam, sest mul on ükskõik.
Maailma suhtes hinnanguvaba olemine. Ideaal. Hingelise kasvu tipp.
Aga just siis, kui otsustad, et oled juba seal, astud sa üle peene piirijoone, mille taga on teise hindamine: „Miks siis sina ei suuda maailma suhtuda ilma oma isiklike veendumuste mustriteta?“ jne.
Aga hea ja paha ega ka valguse ja varju vahel ei ole kuristikku. Ei ole isegi eraldusjoont.
On ainult õhuke nähtamatu piir. Läbilaskev. Läbitav.
Ainult üks hetk – ja oledki juba teisel pool. Ei jõudnud isegi teadvustada ega jälgida.
/Lilia Ahremtšik/
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Allikad:
cluber.com.
pticavpolete.com
Kommentaarid puuduvad