Inimesi on programmeeritud sündmusi vaatlema vaid ühe mätta otsast, sellelt mättalt, millel ta on kogu aeg elanud, mida ta tunneb läbi ja lõhki, mida ta peab oma mättaks, absoluutseks tõeks.
See programm keelab inimesel oma mättalt eemalduda, sest teise mätta otsa minnes võib näha oma mätta mannetust ja inimene võib tõde taipama hakata.
Oma mätta absoluudiks pidamine loob inimesele illusiooni kõiketeadmisest, usu oma absoluutsest õigusest ja eksimatusest.
See mätas on kullakallis ja ei lase tervikut hoomata.
See loob kõrkuse, teiste endast halvemaks pidamise.
Hinge suuniseid teistelt abi paluda surutakse maha, sest mitte ükski temast halvem inimene ei saa teda aidata ja endast parema juurde ei saa minna, sest siis tuleb tunnistada oma ekslikkust.
Nii kirutakse oma õnnetut olukorda, saatust, maad ja taevast, sugulasi, tuttavaid ja võõraid, rikkaid ja vaeseid, valda, riiki ja salaja ka jumalat.
Niikaua kui inimene ühe mätta programmi ei vaidlusta, niikaua toimub ta enda häving.
Kui ta julgeks minna kasvõi korrakski mätta otsa, kus kõik inimesed on võrdsed, näeks ta esimest korda lahket naeratust teiste huultel ja ta saaks värskendava tuuleiili oma tiibade alla ja talle meenuks, et ta suutis kunagi ammu lennata ja nautida elu hoovust.
Ta märkaks, et ta suudab südamest naerda ja ka teistel naeru välja võluda.
Ja veel märkaks ta, et valud kaovad, ennekõike hingevalud.
Valud tekivad süüdistamistest.
Vale ja valu on ühe sõnatüvega.
Inimene, kes taipab, et me kõik oleme üks, sellel kaob põhjus enda ja teiste süüdistamiseks.
Kui hing terveneb, terveneb ka keha.
Tervis = terveolemine ehk tervikolemine.
*
Allikas:
Aigar Säde, https://www.aigarsade.com/Tervise_r22vimine_programmeerimise_abil.pdf
Kommentaarid puuduvad