On inimesi, kes armastavad mängida. Kuid see mäng pole see…
Nende eest mängivad Mõistus ja Ego, aga mõistust tõmbab veel keegi muu – ühiskond, sootsium, lähedased, olemused, egregorid jne… see täpselt polegi oluline.
Nad mängivad tunnetel, emotsioonidel, teie unistustel, nad armastavad ehitada õhulosse ja juhivad teid mööda neid kauneid koridore, kasutades erinevat tüüpi valesid ja manipulatsioone.
Nad peavad end staariks oma väikesel laval, ja luues endale üha uusi rolle, sukelduvad aja jooksul neisse täielikult, kustutades endas ära need orientiirid, kes nad tegelikult on.
Neist on kahju, on lihtsalt raske jälgida, kuidas nad on ära eksinud ja haaravad igal hetkel endale meelepärase olemisvormi, kuju ehk kujutluspildi.
Vahel on au olla sellise etenduse pealtvaataja, kus dekoratsioonide ja kostüümide vahetus hämmastab oma rafineeritusega.
Karjun mõttes „Bravo!” ja viskan kimbu, sest etendus tahab mängimist. Ehk vaatan veel ühte vaatust.
Alati on olnud huvitav, kas sellistel inimestel on olemas piir ja kus on neil põhi, kui neil on vaja peatuda ja endalt küsida, aga kes ma tegelikult ise olen, ja hakata selles selgusele jõudma?
Kuid neil on mõistuse rahuldamiseks alati seletusi ja põhjendusi ning tegelik reaalsus on määratlematu ja kirjeldamatu.
Miski ei peata enamust meist, on vähe, mis meis muutub.
Me põletame end sadu kordi, kuid tahame siiski põleda… ja nii ühest elust teise.
Nii et võib olla aeg kuulata ennast ja oma Olemust, peatuda ja avaldada Vaimu jõudu.
*
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad