Väike ümberjutustus (mälu põhjal) kunagisest ulme- või utoopialõhnalisest fantaasiajutust.
Tuleb vanaisa kusagilt kaugelt külakolkast külla oma lapselapsele.
Lapselaps elab moodsas tulevikulinnas, mis on suure kupli all. Seal on pidevalt soe ja mõnus olla ning peaaegu kogu töö teevad ära robotid.
Vanaisal viskab kiiresti selline elustiil üle. Ta sõimab pidevalt lapselast, et see on täielik äpu ega kasvata isegi oma lapsi, vaid laseb seda teha robotitel. Sest ta kardab, et võib midagi valesti teha.
Vanaisa muidugi pole harjunud niisama istuma ja otsib endale tegevust ja muidugi ihub hammast, et kuidas seda süsteemi tuksi keerata! Linnas loodust ja rohelust palju ei ole, ainsad puud on paplid, mis ka kasvavad hüdropoonikal ja arvutite ja robotite valvsa pilgu all.
Vanaisal õnnestub teada saada, et mingil ajal papleid näljutatakse, et nad eriti ei õitseks ja palju karvu ei ajaks. Ja sealt tulebki tal sadistlik idee! Ta sokutab ennast tööle sinna, kus papleid toidetakse. Mingil hetkel lollitab ta valveroboti ära ja tõmbab kõik toitekangid põhja. Ise ütleb veel. “Õgige seda kuradi keemiat nii palju, kui saate!” Muidugi saab robot aru, et vanaisa on kohutava käki kokku keeranud, aga ei oska mitte kuidagi sellele reageerida.
Algul ei oska linnas keegi samuti aru saada, et midagi oleks hullusti. Ainult, et koos kevadega paisuvad ka meeletult paplite õiepungad. Ja siis saabub pöörane suvi. Paplivill hakkab lendama ja seda muudkui koguneb ja koguneb. Karvad tungivad igale poole hoonetesse ja ka robotite mehhanismidesse. Appi saadetud remondirobotitega juhtub sama lugu. Seisma jääb kogu elektroonikal töötav transport. Lõpuks ütlevad üles ka kuplit üleval hoidvad süsteemid ning kuppel vajub nagu tühi õhupall linna peale. Varsti rebivad sügistormid sellegi puruks ja kannavad eemale, tühermaale.
Ja siis avastavad inimesed, et on järsku keset jahedat ja niisket sügisilma ning on seal täiesti abitud ja saamatud.
Lõpeb lugu sellega, et vanaisa läheb ära ja ütleb enne lahkumist: “Maailmas on veel piisavalt betoonist puutumata maad! Seal tahan ma surra!”
Viktor Jalõnski ”Paplite mäss”, 1979
(Виктор Ялынский „Тополиный бунт”, 1979)
Kommentaarid puuduvad