Pliiats

Laps vaatab, kuidas vanaema kirja kirjutab ja küsib: „Kas sa kirjutad minust?”

Vanaema lõpetab kirjutamise, naeratab ja ütleb lapselapsele:

„Arvasid ära, kirjutan sinust. Aga tähtsam pole mitte see, mida ma kirjutan, vaid see, millega ma kirjutan. Ma soovin, et kui sa suureks kasvad, oleksid nagu see pliiats…”

Laps vaatab uudishimulikult pliiatsit, aga midagi erilist ei märka: „See on täpselt nagu kõik pliiatsid!”

„Kõik sõltub sellest, kuidas asjadele vaadata. Sellel pliiatsil on viis omadust, mida vajad, kui soovid elada harmoonias kogu maailmaga”, seletab vanaema,

„Esiteks… sa võid olla geenius, kuid sa ei tohi kunagi unustada, et juhtkäsi on olemas. Me nimetame seda Kõrgemaks Jõuks. Usalda seda jõudu ja õpi seda tundma.

Teiseks… kirjutamiseks pean pliiatsit teritama. See operatsioon on talle veidi valus, kuid pärast kirjutab pliiats peenemalt. Seega õpi valu taluma, teades, et see õilistab sind.

Kolmandaks… kui kasutad pliiatsit, saad alati kustutada selle, mis on sinu arvates läks valesti. Pea meeles, et enda parandamine ei ole alati halb asi. Sageli on see ainus viis rajal püsida.

Neljandaks… pliiatsis ei ole oluline mitte puu, millest ta tehtud on ega ka mitte kuju, vaid grafiit, mis asub selle sees. Nii et mõtle alati sellele, mis sinu sees toimub.

Ja viiendaks… pliiats jätab endast alati jälje. Samamoodi jätad oma tegemistest jälgi. Kaalu seega igat sammu, mida astud.”

***

Tõlkinud Ingrid Soosaar.