Juba üle 3000 aasta tagasi, iidsetel aegadel hinnati aaloed kõrgelt oma raviomaduste poolest. Nende mahlakate taimede ümber hõljus palju müüte, jutte ja legende. Vana-Egiptuses nimetati tõelist aaloed ainult “surematuse taimeks”. Vana-Egiptuses valitses usk, et aaloe pole lihtsalt põõsas, vaid religioosne sümbol, mis võib kaitsta kodu ebaõnne ja laimu eest. Ameerika indiaanlased leidsid sellele mahlasele, võib-olla mitte eriti poeetilisele, kuid tähendusrikkale nimele ka oma nime – “taevakepp“.
Kaasajal kasutatakse aaloed nii ametlikus meditsiinis kui ka rahvameditsiinis.
Maailmas kasvab kokku sadasid aaloe liike.
Raviomadused on neil kahel, ka toataimedena tuntud aaloedel:
– puis-aaloe, Aloe arborescens
– harilik aaloe, Aloe vera.
Neil on peaaegu ühesugused terapeutilised omadused, aloe veral siiski võibolla veidi rohkem.
Palju on levinud infot välispidise kasutuse kohta.
Aga enamus inimesi isegi ei tea, et teda sobib ka seespidiselt tarvitada ja selles osas on tal kasulikke omadusi.
Kuid on ka vastunäidustusi. Ei tohi ka tarvitamisega liialdada, et mitte põhjustada mürgistusnähtusid. Tuleb järgida sobivaid väikesed doose ning manustada lühiajaliselt.
Täpsemalt allpool.
Kommentaarid puuduvad