Mis toimub lihunike ja jahimeestega, kui nad tapavad loomi?
Seesama, mis juhtub looma magama pannud veterinaariga – ohvri “hing” ehk looma mitme energiakihi energia läheb inimese sisse vangi.
Et vältida kahju tekitamist endale ja loodusele, peaksid jahimees, lihunik ja veterinaar olema samasuguste energia ülevõtmise võimetega nagu metsikud kiskjad. Muiste olid jahimehed seda, kuid nüüd enam mitte.
Keerukast loodusega ühinemise rituaalist looma elu võtmise kaudu on jäänud alles ainult selle fragment – nagu nähtav osa jäämäest.
Kaljujoonised jahistseenidega ei ole vaid kujutava kunsti eelkäijad, vaid maagilise toimingu õpperaamat.
Folkloristid teavad veidi karupeiete rituaali üksikasju, mis ei tee kaasaja jahimehi targemaks.
Müütide valda on vajunud seegi, et vanasti, kui taheti loomanahk endale jätta, tuli korraldada loomale matuseriitus ja viia tükike nahka metsale tagasi.
Metsalt luba küsimine ei tule ammu enam kõne allagi. Aga peaks…
Kui enne puu saagimist palutakse puult mõttes andeks, vajub puu eeterkeha maa sisse, liitudes maa eeterkehaga. Kui puu saetakse maha ilma kokkuleppeta, siis seisavad puude eeterosad metsas veel hulk aega püsti, imedes musta augu moodi ümbruskonna elujõust tühjaks.
Vanasti raiuti puid talvel, mil elumahlad enam ei liikunud ja puu nagu magas. Veel varem saadeti teadja ette vaatama, milline puu oli just ise une pealt ära surnud, et elusat magajat mitte tappa. Nüüd saetakse puid aasta läbi, linnu- ja õõnsustes pesas olevad loomapojad sajavad raiduritele pähe ja roomikute alla.
Ei ole õige nimetada bioenergia röövimise võimet negatiivseks nähtuseks, vaid on lihtsalt sellise energeetikaga loomad (kass, uss, kaaren) ja inimesed, kes sobivad just oma ülesande täitmiseks.
Kui lihunikuks hakkab ebasobiva, selleks liiga “positiivse” energiaga inimene, siis ohvri veri viib kaasa ohvri bioenergia ja surev keha võtab endale lihuniku bioenergia, looma hing jääb eetertasandile kinni ja inimene ei pea oma ametis kaua vastu.
Teistsuguse, sobiva energiaga lihunik tapab väsimata ja kulumata ning veterinaar süstib loomadele uinutit päevad läbi, nagu oleks tegemist mänguasjadega konveierilindil.
Teatud energia kvaliteeti vajavad taksodermisti, surnukuuri töötaja, sotsiaalametniku, ravitseja ja mõned muud ametid, nüüd üha rohkem kooliõpetajadki. Inimkonna kiire kalestumise ajal kasvab selliste ametite hulk väga kiiresti, suurenevad ka mittesobivuse pärast läbipõlenud inimeste hulgad.
Arstidki on märganud, et salakütte ja neid, kes palja ahnuse või lõbu pärast loomi tapavad, piinavad algul seljavalud, siis tekib halvatus. Iga ametiga kaasneb mõni ametile vastav looduse kättemaksuvariant.
Vanasti valiti timukaid just energia ülevõtmise võime järgi: timukas tühjendas süüaluse bioenergiast, mille järel too alistus tahtejõuetult ja isegi valutult kohtuotsusele.
Sama põhimõtte järel valiti läbirääkimistele kupjaid ja kindraleid – vangilaagrite ja kutseliste diplomaatide ajaks olid põhimõtted unarusse jäänud, siis lihtsalt tunti inimese sobivust või mittesobivust.
Osaliselt valdavad energiatega manipuleerimise kunsti praegused maailmajuhid – kes sünnipäraste võimete, kes vaistu najal, kes aga õppinuna spetssalakursustel.
Kui loom tappis inimese, ei tohtinud selle looma liha enam süüa.
Tappa tohtis vaid selleks, et süüa, muu tapmine oli surmapatt. Näiteks kasside söömine ületoidetud skautide poolt – niisama, ellujäämise mänguna – ka see ei sobi mitte.
Allikas:
http://web.zone.ee/ilvi/nuudveidiloomatarkust.htm
http://web.zone.ee/ilvi/indexlynxie.htm
Kommentaarid puuduvad