Hiinas on hirssi kultuurtaimena kasvatatud ligi kümme tuhat aastat.
Hirss on oluliseks toiduaineks paljudele hindudele, aafriklastele, hiinlastele ja slaavlastele. Euroopas tarvitati hirssi laialdaselt keskajal, enne kartuli ja maisi tulekut. Endiselt tarvitatakse seda palju ka tänapäeval, eriti Ida-Euroopas.
Hirsil on palju erinevaid sorte, tuntumad on harilik hirss, itaalia kukeleib, harilik sorgo ja abessiinia lembehein e. teff.
Teame seega hirssi põhiliselt toidutaimena. Aga hirss on kasulikum, kui me arvata oskame.
Hirss on rikas mineraalide ja vitamiinide poolest:
B1, B2, B5, PP, raud, fosfor, magneesium, mangaan, räni, vask, kaltsium, kaalium, naatrium, broom, tsink, molübdeen, jood.
Omapärase maitse annab hirsile tema kõrge ränihappesisaldus, millel on positiivne mõju kolesteroolitasemele ja luudele.
Hirss on gluteenivaba, seega sobib kasutada nisu jt teraviljade talumatuse korral. Hirss põhjustab vaid harva allergiat.
Hirss on ka üks väheseid aluselisi (leeliselisi) teravilju, seda on väga kerge seedida ja ta on harva allergiat tekitav.
Suure kiudainetesisalduse tõttu kaitseb hirss südamehaiguste, diabeedi ning vähi vastu.
Hirsiterade või helveste seedumisel vabaneb seal leiduvast tärklisest glükoos järk-järgult ja tagab veresuhkru aeglase, ent samas suhteliselt kauakestva tõusu.
Hiina meditsiinis on teada hirsi põrna tugevdav toime.
Hirss ergutab inimese närvisüsteemi ja meeleelundkonna tegevust, tugevdab meeleorganite erksust ja nahafunktsioone.
Kiirendab ainevahetust.
Kommentaarid puuduvad