„Kas tulid õppima?”, küsis puhmaskulmuline vanamees, hoides välisust pooleldi lahti.
„Jah, austatud õpetaja. Tahan saada ravitsejaks.”
Vanamees tõmbas üllatudes kulmu kortsu ning vastas:
„Aga ma ei ole ravitseja. Seda õpetatakse ainult Läänes. Mina olen tervendaja.”
„Aga kas see ei ole siis üks ja seesama?”
Vanamehe kulmud tõusid oma kohale tagasi ning ta avas ukse.
„Astu sisse”, ütles ta ruttu ning kadus ukselävelt.
Noormees astus ettevaatlikult hurtsikusse. Vanad puidust seinad olid täis riputatud rohu- ja lillekimpudega. Majas oli meeldiv aroom, lõhnas mägitaimede värskete õite järele.
„Istu”, sõnas vanamees, seistes mingi laua taga ja valades mingit keedust puust kruusi sisse. „Kui ma oleksin ravitseja, siis ma ei suudaks inimestele tervist tagasi anda. Ravitsejad on ainult Läänes”, jätkas ta, ning võttes täis kruusi pihku, pani selle lauale.
„Mis see on?”, küsis noormees üllatunult ja istus.
„Siilkübar”.
„Aga milleks?”
„Profülaktikaks.” Vanamees istus tema kõrvale ja viidates tassi peale, jätkas: „Joo. See on maitsev ja kasulik.”
„Aga miks sa oled tervendaja, mitte ravitseja?”, jätkas, noormees, võttes kruusi kätte.
„Tervendaja, see tuleb sõnast „terve”. See tähendab, et see, kes teeb terveks ehk terviklikuks. Meie organism, mis koosneb süsteemidest, peab olema terviklik. Selleks vajab ta puhast vett, elavat vett ja toiduaineid. Andes neid organismile, teeb inimene selle terviklikuks organismiks, nii nagu tark bioloogiline masin, taastub ja vabaneb vaevadest ise. Aga ravimisega ma ei tegele. Sest ravija kaotab tagajärgi, põhjusi mitte puudutades. Seda ma nimetan pettuseks ja karuteeneks.”
„See on maitsev”, naeratas noormees ning neelas järgmised lonksud.
„Sinu immuunsus arvab samuti”, muheles vanamees…
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad