Vanarahvajutt teab rääkida, et rukkililled, rahvapäraselt ka rukkisinised on tekkinud viljapõldudele pudenenud sinistest taevakillukestest.
Rukkilill, Centaurea cyanus, kuulub jumikate perekonda. Rukkilillede õitseaeg lõpeb tavaliselt septembrikuuga. Õietolmuanalüüsid kinnitavad, et rukkilill kasvas Eesti pinnal juba pärast jääaega ja muutus kindlasti arvukamaks umbes 5000 aastat tagasi, kui inimesed hakkasid siin rukist kasvatama.
Eestlaste rahvuslill rukkilill on kaunis ja südamele armas ilutaim, aga temast saab ka vastupidavat sinist riidevärvi, tinti ning halli ja helepruuni lõnga. Ka on rukkilill nektari- ja õietolmutaim, rukkilillemesi on rohekaskollane. Rukkilill nagu teisedki jumikad, on putukatele tähtsad toidutaim. Sellepärast soovitatakse väikepõllumajanduses lubada ka rukkilillel, kasvada põlluservas või isegi põllul, sest on ilmnenud, et kahjurputukad söövad pigem rukkililli kui nende läheduses kasvavaid teravilju. Umbrohuks ei tasu teda seega küll pidada, seda enam, et tänapäeval on ta üsna haruldaseks jäänud.
Rukkililll on väga hea ravimtaim, üllatades tavaliste kasutusvaldkondade kõrval oma eriliste võimetega.
Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.
Kommentaarid puuduvad