Harilik saialill, Саlеndulа оffiсinаlis,
rahvapärased nimed: hanikõri, hauihammas, hundihammas, jäärasarved, kassiküüned, kollased roosid, kringlilill, kulliküüned, küütselill, päevakollased, rõngasroos, saiapätid, sikusarved jt.
Looduslikult on saialill pärit Lõuna-Euroopast. Vahemeremaades kasvab ta metsikult. Ta kasvab mõõduka soojuse ja kliimaga piirkondades, seetõttu võib teda kohata sealsamas, Lõuna-Euroopas ning Väike-Aasias (kuni Iraanini välja), samuti Austraalias. Nüüdseks on ta kultiveerituna laialt levinud Põhja-Kaukaasias, Valgevenes, Ukrainas ja Venemaal.
Idamaades on metsikut saialille rahvaravitsejate poolt kasutatud iidsetest aegadest peale.
Keskajal hakkas hakkas selle taime raviomadusi täpsemalt uurima Avicenna.
Ameerika kodusõja ajal kasutati saialill haavade ravis (vere peatamiseks, töötlemiseks, elustamiseks) nagu ka I maailmasõjas.
Praegusel ajal leiab saialill kasutust nii teaduslikus meditsiinis kui ka rahvaravis.
Apteegist saab näiteks ekstrakti (Calendulae officinalis floridis extract), ekstrakti sisaldavat preparaati „Kaleflon”, piiritusetinktuuri, tablette (pulber) ja salvisid.
Rahvameditsiinis kasutatakse nii õisi, lehti, varsi, juuri kui ka seemneid.
Nii välispidiseks kui ka seespidiseks tarvitamiseks on hea kasutada saialille koos teiste taimedega. Siis on raviefekt suurem.
Energeetiliselt on saialill Päikese taim.
Saialille saab kasutada safrani asemel. Temast saab kollast värvi.
Kui aga saialille peenarde vahele külvata, siis aitab ta tõrjuda kahjureid.
*
Kommentaarid puuduvad