Samhain - algupärane Halloween. Rituaalid. Sarnasus eestlaste hingedeajaga

pygar.deviantart.com/art/The-Druids-97182697

Võime ju arvata, et eestlase jaoks on see võõras asi,
aga Samhain, see nime poolest küll iidne keldi druiidide ehk keldi šamaanide usundi pidustus on tegelikult vägagi sarnane eestlaste hingedeaja traditsioonile,
täpsemalt siis mihkli-, hingede- ning mardipäevale.
Lisaks veel sarnast aastavahetuse kommetest.

freewebs.com/faeden/halloweenhistory.htm

Seega kui konkreetne keldipärane nimi kõrvale jätta, võiks Samhain ka eestlaste kui maarahva ja suurelt jaolt maausksete jaoks, kes ka pööripäevi tähtsaks peab, olla päris mõistetav ja lähedane.

Samhain ei olnud selline nõiakeskne nagu praegune Halloween, vaid pigem šamanistliku käsitlusega, mis järgis looduse rütme ning energiaid.

Keltide kalender oli jaotatud loodusrütmide järgi.

Aasta jagunes kaheks, pimedaks ja valgeks ajaks.

Algupäraselt pidutseti suve lõpetuseks surnute jumala Samhain’i auks.
Usuti, et Samhain muudab nad vaimuks, kummituseks, haldjaks või nõiaks ning et need hinged, kes olid loomade kehas kinni, said sel ajal Maa küljest vabaks, et inkarneeruda uude kehasse.
Loomakostüümide kandmine sümboliseeriski seda.

Nimetus Samhain, Surnute jumal,
on tuletatud vanast iirikeelsest sõnast „samfuin”,

mida võib omakorda ligilähedaselt tõlkida sam – suvi ja fuin – loojang e. lõpp.

Tähistati:

valge aja ehk suve lõppu ning pimeda (ja külma) aja ehk talve saabumist
vana aasta lõppu ning uue aastaringi algust; uusaastapüha
teatud perioodi läbi saamist ning ühe eluringi lõppu
viljakoristuse ning karjatamise lõppu

Märksõnadeks:

iidne tarkus
liikumine dimensioonide vahel
inimeste maailma ja teispoolsuse ühendatus; portaal maailmade vahel
lõik mineviku ja tuleviku vahel ehk olevik, mida ei piira aeg ega ruum
esivanemate tervitamine
vananemis- ja surmahirmu äravõitmine
puhastumine vanast aastast, et minna uuena uude aastasse

Nagu ka Eestis on paljud rahvakalendri tähtpäevad kirikupühadeks kuulutatud, nii sai ka Samhainist pühakutepäev ehk Halloween. Selleks, et tõrjuda Samhaini ja muid paganlikke tähtpäevi. Kristlik kirik hakkas rändavaid hingi seostama kurjade jõudude, deemonite, kuradi ja nõidadega.

Aeg

Enne Samhaini tuli lõpetada kõik õuetööd, eriti just karjatamine. Maja ning kolle tuli samuti eelnevalt ära koristada.

Eestis lõppes enne mihklipäeva karjatamise aeg ja algasid tubased tööd.

Samhaini pidustused kestsid kokku 7 päeva. Algasid oktoobri lõpus, juba kolm päeva enne aasta viimast päeva ja kestsid uue aasta algusest veel kolm päeva edasi.

31. oktoobri õhtu – see oli paljude keldi rahvaste jaoks aasta viimane päev ning 1. november – uue aasta esimene päev.

Kellajaliselt kestis aastavahetus 31. oktoobri päikeseloojangust 2. novembri päikeseloojanguni.

Algselt aga ei olnud see üks kindel kuupäev, vaid selliste teatud ajaperioode lõpetavate ning alustavate rituaalsete pidustuste toimumisaja arvestamisel lähtuti kuufaasidest.

Nii et üsnagi liikuv püha. Ka Eestis ei olnud hingedepäev varem täpselt 2. novembril, vaid selle päeva määramisel jälgiti, et see langeks neljapäeva peale.

Eestis peetakse hingedeaega veidi pikemalt, mihklipäevast mardipäevani, st 29. septembrist 10. novembrini. Mõningatel andmetel aga lõpeb üks nädal enne mardipäeva.

Samas jõuavad pime aeg, külmad ilmad ning viljakoristus ja karjatamise lõpp meile Eestisse ka varem. Aga ka meie hingedepäev on lähedal just 1. novembrile, juba järgmine päev ehk 2. november.

Soomlased tähistasid veel 20. sajandi alguses 1. novembril kekrit, mille tavad meenutavad eestlaste hingedepäeva ja mardi-kadripäeva tavasid. Lahkunute haudadel süüdati küünlad, käidi ümberriietunult talust tallu. Ka soomlaste Kekri oli aasta viimane päev.

See on aeg, mil ka meil on päevad muutunud lühikeseks ning pimedaks, loodus valmistub talveuneks ning surnude hinged saavad voli ringi liikuda. November – kooljakuu.

Tegevused

Sel ajal maale saabuvad hinged võisid teha pahandust ja hävitada vilja, kuid tänu hingede ja vaimude kohalolule oli keldi preestritel druiididel hõlpsam ennustada tulevikku.

Ennustamiseks kasutati konte ning Oghami ruune.

Tehakse mitmeid surnute lepitamisele suunatud ning ringirändavate hingede vastu suunatud maagilisi toiminguid, rituaale ning ohverdusi.

Toit ja ohvrid

Usutakse, et sel viimasel ööl on sein elavate- ja vaimudemaailma vahel eriti õhuke.

Koju käima oodatakse esivanemate hingi.
Seepärast kaetakse ööseks hingede meeleheaks toidulaud (millel perekonnavaimude lemmikroad ) nende lemmiklilledega ja tuuakse neile loomohvreid ning püütakse vaimudemaailma asukaile igati meele järele olla.

Samas kardetakse mõne kurja vaimuga kokku saamist.

Usuti, et eelkõige kurjade inimeste hinged jäävad maa peale kolama.

Et vaimud neid ära ei tunneks, kandsid inimesed maske, et vaimud peaksid neid ekslikult kaasvaimudeks.
Vaimude hirmutamiseks pandi vahel vaiade otsa loomakoljusid.

Et vaime majast eemal hoida, neid vaigistada ning sisenemiskatseid ära hoida, pandi toidukausse õue, majast kaugemale.
Samamoodi ka Eestis on toitu (käkke ja liha) viidud majadest kaugemale ning kalmudele.

Et ainult perekonna head vaimud sisse saaks, selleks on akendele pandud ka küüslauku.

Ohverdamiseks (tuleohvriks) toodi peamiselt toitu, kala, liha, konte, verd ja loomi (eriti noorloomi).

Eestiski viidi mihklipäeval ande ning tehti palveid.

Püha lõke

Druiidid püstitasid hiigelsuuri pühasid lõkkeid, mille ümber rahvas kogunes, et põletada ohvriks vilja ja loomi. See tuli pidi olema puhas, uus, elus ja äsja tehtud-toodud.

Selleks käisid keldi lapsed perest perre ja kogusid tulepuid hiiglasliku ühislõkke jaoks.

Nö vana-aasta öösel kustutati eelnevalt kõik muud tuled (kodudes) ja lõkked ning süüdati need siis keldi preestrite ehk druiidide poolt uuesti.

Sümboolselt siis esimese, rituaalse tulena uuel aasta, et sel moel tähistada läbi saabunud talvesurma ka peatselt kätte jõudva uue sünni algust.

Tule enneaegne süütamine oli surma ähvardusel keelatud.

See püha lõke süüdati kas siis piksenoole või sädeme abil.

Kui eelkristlikul ajal ohverdati tulele vahel ka inimesi, siis hiljem asendati see inimohverduse imiteerimisega. Selleks hüpati mitte lõkketulle, vaid üle lõkke. Võidi ka eelnevalt panna luud või inimese kuju lõkke keskele püsti.

Hilisemal ajal hüpati üle lõkke selleks, et olla terve ja kaitsa end kurja silma eest. Võis minna ka kahe lõkke vahelt läbi.

Paarid hüppasid käsikäes üle lõkke. Kui käed jäid kokku, siis ennustas see tugevat ja püsivat liitu.
Need paarid võisid varsti abielluda.

Tule ümber tantsiti kostüümides. Need tantsud sümboliseerisid eluringi, elu ja surma tsükleid.

Tuli aitas hävitada kurjasid jõudusid.

Tuld ja suitsu kasutati ka tervendamiseks.
Suitsuga puhastati kodusid.
Haiged toodi lõkke äärde suitsu sisse.
Koduloomasid aeti läbi suitsu.

Pühast lõkkest võetud tuhka raputati vee sisse ning ka sel arvati olevat tervendavat toimet.

Mõnel pool visati lõkkesse ohverdusena loomakarvu, -konte, kalaluusid jms, et järgmise aasta viljakust või saaki suurendada.

Tuletukke ja süsisid kasutati maagiliste amulettidena, mis pidid kaitsma välgutabamuse eest.

Püha lõkke süte peal küpsetati rituaalset leiba.

Ka sellel oli eriline tervendav vägi.

See leib jagati tükkidena kõigi vahel, ka loomadele anti.
Puru visati tuulde põllu peal laiali.
Sellise leiva söömine aitas ka kaitsta kurja eest ning saada samas kontakti teispoolsusega.

Šotimaal ja Gallias küpsetati sütel rituaalseid kooke tervetest viljateradest.

Kaerajahust tehti auguga kooke.

Need pudistati põldudele laiali, et kaitsta karja kiskjate eest.

Nende leibade ja kookide tainas valmistati lambanaha peal.

Druiidi preestrid ennustasid nende kivide ja kontide põhjal, mis pärast lõkke kustumist sinna tuleasemele olid jäänud.

Tuli kanti tõrvikute abil kodudesse, kodukolletesse.
Nii liikusid inimesed tõrvikurongkäikudena pimedas külade vahel.

Suurest lõkkest viidi ka elavaid süsisid kodukoldesse.

Kodukolletes süüdati oma tuli – ühendus inimeste vahel.

Kindlasti on heaks endeks omale rituaalsest lõkkest vastu hommikut killuke valgust koju viia ja sellest ka oma kolded ning lambid süüdata.

18. sajandist hakkas Iirimaal levima komme tuua ühislõkkelt koju süsi õõnestatud kaalika sees, mis ongi halloween’i kõrvitsalaterna eelkäija.

Seda tuld hoiti järgnevate kuude jooksul ära kustumuast. Usuti, et kustumine toob sellele perele õnnetust.

Eestiski on kasupäeval ehk mihklipäeval ja ka aasta lõpus suurt tuld tehtud, pidutsetud selle ümber, tulele ande antud.

Küünlad ja laternad

Koju oodatakse varem elanud inimeste hingesid, kelle mälestuseks süüdatakse kodudes küünlad.

Endisaegsed inimesed kandsid oma hirmud üle halbadele nõidadele ja pahatahtlikele haldjatele. Nende hirmutamiseks tehti laternaid. Laternate tegemine on veidi hilisem komme.

Algselt tehti laternaid õõnestatud kaalikast, kartulist või suurest õunast, kuhu asetati süsi või küünal.
Sellisest laternast kujunes mõnesaja aasta eest halloween’i tunnus Iiri- ja Šotimaal. Uskumuste järgi pidi see ühtaegu sümboliseerima esivanemate hingi. Iiri emigrandid kandsid kombe üle Ameerikasse, kus kaalikas asendus kõrvitsaga, mida on palju kergem lõigata ja õõnestada. Alles Ameerikas hakati lõikama kõrvitsast välja kohutavaid lõustu ja muud halloween’ilaternatele tüüpilist.

Udu

Olulisel kohal on ka surnute ööl ringi hõljuv udu

Usuti, et see udu märgibki piiri elavate- ja vaimude maailma vahel ja et sealt udust lihtsalt läbi kõndides saadaksegi see muidu nii nähtamatu joon ületatud.
Ja kuidas siis keegi – mõni püüdis seda vältida, mõni jälle enda kasuks ära tarvitada.
Veel arvati, et kui seda udu teatud rituaalsel viisil sisse hingata, siis saab enesesse nö. teise maailma teadmisi ahmida … ja jälle ehk targemaks mõnes asjas.

Eestis usuti, et sügisene udu väljade kohal meelitab hinged kohale.

Hulgakesi ringirändamine

Kuna kaks maailma on sel ööl nii tihedalt põimunud ja segunenud, siis on igasugustel maagilistel rituaalidel ning nõiariitustel eriti tugev mõju – seetõttu peeti tänast ööd lisaks hingede hulgakesi rändamisele ka nõidade ringiliikumise ööks.

On tähtsaim sabat, nõidade uusaasta.

Samhain’i ajal riietuti vaimudeks ja liiguti rongkäiguga linnast välja, et surnute hinged tagasi nende valdustesse juhtida.

Vanad keldid kandsid kostüüme selleks, et end ringihulkuvate vaimude eest kaitsta.
Keldid kandsid kostüüme, mis koosnesid tavaliselt loomapeadest ja -nahkadest.

Täiskasvanud käisid ka jumalusteks maskeerituna perest perre, kogudes ohvrianniks toitu. Söödi ja joodi kõvasti.

Eestis kannab sarnast ideed ning kombeid mardipäev, kui jooksevad ringi mardisandid või hingesandid.

Pidustused

Samhaini ajal kogunesid kokku hõimupealikud, kuningad ning rahvas.

Juhid korraldasid erinevaid võistlusi, mänge ja uhkeid pidusööminguid, kus oli kombeks ennast korralikult täis süüa ja juua.

Peolaual olid kindlasti vein, mõdu, leib, kala, liha, piim, või, koor, õunad ja pähklid.

Iga peole tulija pidi tooma pea korraldajale kingituse, näiteks mõne eluslooma.

See oli ka aeg, kui tuli maksa oma võlad.

Usuti, et see, kes on sellel peol kohal, sellele ei saa pimeduse jõud midagi halba teha.

Usuti, et peoga võisid liituda ka mäehaldjad. Inimestega võrreldes olid nad ilusamad. Haldjad võisid kaasa viia naisi ja loomi, muuta inimese targaks ja surematuks, ennustada ja õpetada uskumatuid asju.

Ka jumalad võisid peole tulla, kas siis inimese või looma kujul.

Arvati, et ka haldjad oma mäeküngastes ja metsades peavad isekeskis uhket pidu.

Tuleviku ennustamine

Tänu hingede ja vaimude kohalolule oli keldi preestritel druiididel hõlpsam ennustada tulevikku.

Nemad kasutasid ennustamiseks konte ning Oghami ruune.

Rahva hulgas oli levinud tulevase ennustamine õunte abil.
Õuntega armastuse ennustamine ulatub tagasi justnimelt druiidide aega.

Õunad seoti nööriga kinni ja pandi rippuma. Kes noortest neidudest esimesena õunast hammustatud sai, käsi kasutamata, sai kõige enne mehele.

Pandi ka õunu veetünni ning püüti siis pinnal ujuvaid õunu hammustada, käsi kasutamata.

Hammustatud õuna võis ööseks panna siis padja alla ja näha oma tulevast meest.

Õunarituaal oli tegelikult armastuse, seksi ja viljakuse rituaal, mida sooritasid (noored) naised.

Tänapäeval on see kujunenud lihtsalt lõbusaks mänguks, mida mängivad ka mehed ja lapsed.

Õunad, õunasiider, suhkrustatud õunad ja õunte andmine sanditajaile on tänini moes.

Levinud oli ka sarapuupähklitega ennustamine.

Pähklitele pandi enda ja armsama nimi või väljavalitute nimed ja asetati nad kõrvuti tulle – sellest, mis nendega edasi juhtus, järeldati tulevikku.

Ühe versiooni järgi oli tulevaseks meheks see, kelle nimeline pähkel põles tuhaks, teise versiooni järgi aga see just ei sobinud.

Sel ja järgmistel öödel pandi midagi padja alla, et näha unes armsamat.

Eestiski on kasu- ehk mihklipäeval ennustatud ette ilmasid ning inimeste saatust.

Rituaalid

Isiklikul tasandil on sel ajal mõjusad:
– pereasjade, eriti pere vanemate liikmete
– haigete heaks tehtavad rituaalid.

Peamine eesmärk – puhastada ja puhastuda.
Vana aasta taagast, muredest, haigustest jne.

Sel ajal tehtud rituaalid:

kaitsevad psüühiliselt
aitavad jagu saada hirmudest, vanadest kummitustest, nii psühholoogilistest kui ka psüühilistest,
märgivad loomulikku üleminekut ühest elustaadiumist teise
abistavad pere surnute mälestamist
seovad noori mineviku traditsioonidega,
suurendavad ennustamisoskusi.

Rituaalide tegemisel Samhaini ajal sobib kasutada: