Elas kord vana tark samurai. Tal oli ka õpilasi, kellele ta õpetas tarkust ja sõjakunsti.
Ükskord tuli tema juurde noor sõjamees, kes oli kuulus oma ülbuse ning julmusega. Tema lemmiktaktikaks oli vastast solvata. See läks endast välja ja võttis väljakutse vastu, tehes samas üksteise järel vigasid ning kaotas.
Nii juhtus ka seekord. Sõjamees viskas mõned solvangud ja ootas samurai reaktsiooni. See jätkas segamatult oma tegevust. Nii kordus mitu korda. Kui samurai kuidagi ei reageerinud ka kolmas kord, eemaldus sõjamees ärritunult.
Õpilased jälgisid huvi ja tähelepanuga toimuvat. Kui sõjamees oli läinud, küsis üks neist kannatamatult:
“Õpetaja, miks te seda kõike kannatasite? Oleks pidanud teda võitlema kutsuma.”
Tark samurai vastas:
“Kui teile tuuakse kingitus ja te ei võta seda vastu, kellele see siis kuulub?
“Endisele omanikule”, vastasid õpilased.
“Sama puudutab kadedust, vihkamist ja solvanguid. Niikaua, kui sa ei võta neid vastu, kuuluvad nad sellele, kes nad tõi”, ütles samurai.
(rahvajutt)
Tõlkinud Ingrid Prass
Kommentaarid puuduvad