Siniste juustega naise testament

Siniste juustega 80-aastane eideke istus notari juures ja kõigutas jalgu.
„Mis asjus te meie juurde pöördusite?”
„Noh, ikka testamenti kirjutama.”
„Hästi.”

„Kirjutage”, sättis vanaemake ennast mugavamalt toolile ja hakkas dikteerima.
„Peale minu surma anda minu aju uuringuteks. Kui ei taheta võtta, siis öeldagu, kellelt. Küll nad teavad. Kõik minu kassid, kes mul surma hetkel on, antagu laiali minu sõpradele. Kui neid ei ole enam (st sõpru, mitte kasse), siis lähevad kassid minu poja omandisse. Kõik raamatud, kui neid kellelgi vaja pole, anda raamatukokku. Aga ma väga soovitan nad vähemalt läbi lehitseda. Soovin, et mu poeg lennutaks minu tuha laiali Uus-Meremaal, mäe otsas… „

Notar köhatas: „Vabandage, kus?”
„Uus-Meremaal. Uus-Meremaal…”
„Aga see on ju nii kaugel! Miks nii keeruliselt?”
„Keeruline – see on töö kellast kellani ja tund lõunat. Poeg ei lähe selle tõttu mitte kuhugi. Kogu aeg töödes ja tegemistes kinni. Olin ise samasugune. Nüüd kahetsen. Tal on kõik ees. Aga reisides muutub elu kirkamaks. Muudab inimest. Ta ei pöördu tagasi samana, kes oli enne. Las ületab pool maakera. Vaatan, kuidas ta tagasi on kontorisse istub. Teda ei tõmba sinna enam mitte millegagi. Aga näe, teda on vaja aidata, näidata, et on olemas teistsugune elu. Millega ma hakkangi tegelema peale surma… Ei taha maa sees mädaneda. Parem lennata Uus-Meremaale…”

„Hmm…” pigistas notar huuled kokku.
„Edasi,” jätkas vana naine, „tahan, et minu lemmikkass Maruska koos minuga põletataks, nagu iidsel ajal oli… Ah see oli nali! Nali! Lihtsalt teil on kummaline ilme, vaat otsustasingi teid natuke…”
„Hirmutada?”
„Raputada”, naeratas eideke.
„Õnnestus. Hästi, aga varandus? Kinnisvara?”

„Ah, korter ja mootorratas pojale. Tõsi, mootorratast mul veel ei ole. Aga ma juba registreerisin ennast koolitusele ja ostan peagi, nii et kirjutage mootorratas sisse… Jalgratta pärandan Stepan Nikiforovitšile, kui ta veel elus on. Ta on juba ammu jalgrattale silma heitnud. Kui me temaga sõitsime, siis lõhkus ta enda oma ära, lendas vastu puud…”

Peale seda, kui eideke oli ära läinud, kuulutas notar välja pausi.
Siniste juustega külaline ei läinud peast välja.
Notar luges päranduse veelkord läbi, hõõrus silmi, et veenduda, et kõik tõesti nii oli, vaatas suurt paberikuhja laual, aga pärast haaras telefoni.
„Tere, Maša, tahtsin küsida, kas tahaksid kuhugi sõita? Tead, ma olen alati unistanud Aafrikas käia….”

/Natalia Obuhova/