Slaavi egregorist, uuspaganlusest-vedismist ja genoomist

Viimastel aegadel on märgata üha suurenevat slaavlaste mõju Eestis, sh ka teatud vaimset mõjutamist slaavi egregori poolt – slaavi neopaganismi-vedismi (mida on nimetatud ka slaavlaste uueks usuks) ideede levitamist.

Igaüks võib sellega millalgi kokku puutuda. Millega on tegu?

Kõigepealt aga sellest, mis üldse on egregor ja kuidas see on seotud inimesega, tema vaimu ja energiaga.

*

MIS ON EGREGOR?

Pikemalt saab sellest lugeda siin: https://manaratas.ee/egregorid-nende-teenimine-ja-neist/

Lühidalt…

Egregorideks nimetatakse energoinformatiivseid moodustisi “psüühilisi olendeid”, mis on loodud inimese poolt ja seovad neid. Võib ka öelda, et egregorid on energoinformatiivsed objektid Peenmateeria maailmas, kes on seotud inimeste teatud ideede, soovide ja püüdlustega. Egregor on ühendatud teadvuse väli

Põhimõtteliselt on tegu elustiili või mõttemaailma alusel tekkiva klassifikatsiooniga.

Vaimse dogma egregor moodustab suure ja särava, kirjut õhupalli meenutava energiavälja. Eemalt vaadates tundub see ahvatlev, küütlev nagu jõuluehe – pühapäevane imede maailm. Selles maailmas – näib vaatajale – on kõik selge. Pole kahtlusi, kuid on suund, on missioon, mida pürgija kõige rohkem oma ellu igatseb. On mõtestatud tegevus millegi suurema, õilsama nimel. On oma koht selles struktuuris, mis koostöös teiste liikmetega tagab veel suuremad võimalused vaimseks arenguks ja oma elu ülesande täitmiseks.

Egregori loojad on iseenda eksimatuses alati veendunud.

Egregoril 4 tunnust:

1. Olemas on kultus-isik (võib olla elanud 2000 aastat tagasi), võib olla kaasaegne.

2. On olemas hierarhia (näiteks kirikus) s.t. allumine. Keegi on üleval ja määrab alumiste liikmete tegevuse. Neid astmeid võib muidugi olla mitu.

3. Kindlasti keerleb selles süsteemis raha.

4. On mingid kindlad rituaalid, mida täidetakse.

Kui need neli komponenti on olemas, siis on tegu egregoriga. Kui ühte komponenti ei ole, siis puudub ka egregor. Kui ühte tunnust ei ole, siis on tegemist energo- informatsioonilise väljaga.

“Halli massi” ja egregori vahel valitseb sümbiootiline side: sina sügad mind ja mina sügan sind vastu. Ilma halli massita egregor ei eksisteeriks.

Egregori sulandunud inimene on selle nimel valmis ennastunustavalt võitlema, on kõigeks valmis.

Energeetiline side egregoriga toimib kõigi tšakrate kaudu.

Egregor vajab pidevalt toitmist ehk energiat.

*

SLAAVI JA VENEMAA EGREGORIST

Egregoride hulka kuulub ka slaavi egregor.

Venemaa riikliku egregori loomine toimus slaavi hõimude päevil. Venemaa katedraali hing sündis umbes kaks tuhat aastat tagasi.

Tänapäeval on näha, et Venemaal valitseb omandamise ja kasumi vaim.

„Katedraali hing on vangistuses.”

Venemaa egregor on nõrgenenud, tema naiselik aspekt äärmiselt nõrk, puudub paindlikkus ja kompromiss, halastus. Selle tulemusena tekitab ülekaalus olev meessoost aspekt toe ja stabiilsuse asemel julmust ja põhimõttetust, halastamatust.

Seetõttu kutsutakse üles tugevdama selle egregori naiselikku poolt ning organiseeritakse gruppe energia ankurdamiseks Venemaa ruumi. Need energiad tulevad kasuks selle riigi Ema egregorile – kodumaale.

Sotsiaalmeedia võrkudes tänapäeval on selline tegevus väga lihtne ja seda võimalust kasutavad usinasti ka egregori jüngrid, kelle hulgas on ka Eestimaa eestlasi.

„Meie esivanemate kasutatav Süsteem ja selle sümboolika on kootud Vaimu erilisest energia-inforuumist, mis on välja kujunenud slaavi rahvaste kogukonna seas. Vaimu ruum on meie egregor, kuhu me kõik kuulume, meie kultuuri infoväli. Ja see koosneb põhikujunditest, mis peegeldavad meie kultuuri jaoks olulisi tähendusi. Need pildid on meie elav side meie ajalooga, meie Vaim, meie kaitse.”

Energiat saab egregorile anda sellesse uskumisega ja toetamisega, näiteks:

– uskumuste (k.a. Vana-vene müütide, legendide) levitamise-propageerimisega,

– võõraste uskumuste ja sümbolite omastamisega ehk „võõraste sulgede abil enda ehtimisega”

– egregorile vastavate riituste-rituaalide tegemisega,

– ajaloo kustutamise, ümberkirjutamisega, tahtliku muutmisega ning selle ajaloo manipuleerimisega (teemaks nt Hüperborea ehk Daria, mis hävis 11542 e.m.a.; Tartaria; Svolensk; Karjala ja praeguse Põhja-Venemaa kivilabürindid jne).

– uute liikmete värbamisega selle egregori alla.

Kõige tugevamad on religioossed egregorid!

*

SLAAVLASTE AJALOOLISEST TAUSTAST

Puuduvad tõendid selle kohta, et varased slaavlased kunagi end ette kujutanud ühtseks etnokultuuriliseks rühmituseks.

Idaslaavlaste päritolu ja Venemaa territooriumile asustamise küsimuste uurimise keerukus on tihedalt seotud slaavlaste kohta usaldusväärse teabe puudumise probleemiga. Ajalooteadusel on enam-vähem täpsed allikad alles 5.-6. AD, samas kui slaavlaste varajane ajalugu on väga ebamäärane.

Protoslaavlased eraldusid indoeuroopa rühmast 1. aastatuhande keskpaigaks eKr.

Protoslaavlaste esivanemad elasid matriarhaadis, kuid neil olid juba põllumajanduse ja karjakasvatuse oskused.

Protoslaavi keel keel kujunes välja umbes e.m.a .1. aastatuhande teisest pooles, Kesk- ja Ida-Euroopas.

Sel perioodil on puhtalt slaavi kultuuri veel võimatu välja tuua, see hakkab alles kujunema selle iidse kultuurikogukonna sisikonnas, kust ei tulnud välja mitte ainult slaavlased, vaid ka mõned teised rahvad.
Samas said slaavlased “wendide” nime all antiikautoritele esmakordselt tuntuks juba 1.-2. sajandil m.a.j. – Cornelius Tacitus, Plinius vanem, Ptolemaios, kes paigutas nad sakslaste ja soome-ugri rahvaste vahele.

Nimetus “slaavlased” ilmus allikatesse alles 6. sajandil m.a.j.

Sel ajal osales slaavi etnos aktiivselt rahvaste suure rändamise protsessis – suures rändeliikumises, mis 1. aastatuhande keskel pKr Euroopa mandrit haaras.

(* Slaavlaste rändeteooriaid on mitmeid, aga ei ole leidnud teaduslikku ametlikku tõestust)

Mitu sajandit rändasid slaavi populatsioonid põhja-, ida- ja edelasuunal. Seda tehes hargnesid nad kolmeks keelealaseks perekonnaks: perekonnaks:

1. Idaslaavlased (Ukrainlased, valgevenelased, venelased),

2. Lääneslaavlased (Poolakad, tšehhid, slovakid),

3. Lõunaslaavlased (Sloveenid, serblased, horvaadid, bosnialased, makedoonlased ja bulgaarlased).

Nende slaavi kogukondade uskumuste süsteemidel oli palju sarnasusi naabruses asuvate keeleliste populatsioonidega (näiteks Baltlased, Traaklased ja Indo-iraanlased).

V.O. Kljutševski (ja mitte ainult tema) näeb idaslaavlasi oma maa suhteliselt hiliste uustulnukatena.

Idaslaavlased assimileerusid järk-järgult osaga kohalikust balti, soome-ugri, iraani keelt kõnelevast elanikkonnast.

Ida-Euroopa hõimuühenduste vahelised märgilised tunnused tekkisid slaavlaste seas mitte ilma balti hõimude mõjuta.

Idaslaavlaste maailmavaade põhines paganlusel – loodusjõudude jumalikustamisel, loodus- ja inimmaailma kui terviku tajumisel, maailma jagunemine 3-ks (ülailm, keskilm ja allilm). Paganlikku panteoni kuulus Volos (Veles) – karjakasvatuse patroon ja esivanemate allilma valvur; Makosh (Mokosh) – viljakuse, kudumise ja teiste jumalanna. Esialgu säilisid ka toteemilised ideed, mis olid seotud usuga perekonna müstilisse seosesse mis tahes looma, taime või isegi objektiga.
Lisaks oli idaslaavlaste maailma “asustatud” arvukalt loodusvaime. Puidust ja kivist jumalate kujud püstitati paganlikele pühapaikadele (templitele), kus toodi ohvreid, sealhulgas inimohvreid. Paganlikud pühad olid tihedalt seotud põllumajandusliku kalendriga.
Kultuse korraldamisel mängisid olulist rolli paganlikud preestrid – maagid.

Slaavlastel puudus mütoloogia, mis seletaks maailma ja inimese päritolu, jutustaks kangelaste võidust loodusjõudude üle jne.

*

SLAAVI UUSPAGANLUSEST

Venemaale jt slaavlastele on iseloomulik nö topeltusk. St Vene õigeusk on kohanenud juurdunud põlisrahvaste usuga. Tulemuseks on “paganlike ja kristlike elementide põhjalik süntees. Vanausuliste liikumine on “rahva õigeusu” vorm.

SLAAVI UUSPAGANLUS, „RODNOVER” EHK PÕLINE USK EHK SLAAVI MAAUSK – see on mitmed lähedased uuspaganlikud uued religioossed liikumised kaasaegsete slaavi rahvaste seas, mille eesmärk on slaavi kristluse-eelsete riituste, uskumuste ja maailmavaate taaselustamine/rekonstrueerimine, “aaria traditsioon”. Neile ei meeldi, et neid paganlusega seotakse.

(Nimetus uuspaganlus tähendab, et liikumisel ei ole järjestikust sidet vana slaavi usu kandjatega.)

Ühel või teisel määral järgib enamik Rodnovere pseudoajaloolisi ideesid.

Enamikule Rodnoveridele on iseloomulik idee slaavlaste suurest iidsest ajast, aga ka slaavi (või “slaavi-aaria”) iidsed teadmised (“veeda religioon ja kultuur”), mis on kadunud (sageli kurjade välisjõudude käsul) ja ärkab nüüd ellu. Mõned jagavad ideed slaavlaste päritolust iidsetest “aarialastest” (indoeurooplaste mõiste pseudoteaduslik sünonüüm; sagedamini: “aarialased” või “slaavi-aarialased”), kes on kõrgelt arenenud kultuuriga.

Venemaal on huvi Hüperborea otsingute vastu olnud pikka aega, alustades Katariina II-st ja tema saadikutest põhjas.
Hüperborea otsimise vastu näitasid huvi ka Tšeka ja isiklikult Dzeržinski.

Seda ka selleks, et toetada usku, et valge rassi ja aarialaste, k.a. slaavlaste (ja venelaste) juured on pärit just kõrgeltarenenud Hüperboreast, mis asus praegusel Põhja-Venemaal ja piirnevas Arktikas.

Slaavi uuspaganluse üks peamisi postulaate on slaavlaste rahvusliku ja usulise isolatsiooni tunnustamine.

Laiemas metafüüsilises plaanis tajutakse kõiki läänest saabuvaid globaliseerumisjõude võõrmudelitena, mis imbuvad sisse ja rikuvad slaavi kultuuri vaimu.

Slaavlastel ja aarialastel ei sobi austada võõraid ebajumalaid, valada vett võõrusksete vesiveskisse, anda oma psüühilist energiat võõraste egregorile! „Venelastel pole mõtet võõraste pseudokultuuride omaksvõtmisega omaenda slaavi ja aaria kultuuri oma kätega hävitada!”

Slaavi uuspaganluses on kõige levinum sümbol Kolovrat, haakristi teisend, mida paljud Rodnoverid kasutavad, pidades seda peamiseks iidse slaavi või “aaria” sümboliks, mis on seotud päikesega. Rodnoveridel on omad slaavi ruunid ning iidne slaavi tähestik („bukvitsa”).

(* Enamik slaavlaste nagu teistegi rahvaste algsümboleid saanud mõjutusi kõigilt oma naabritelt, tegelikult. Osad sarnased „kirjad” ehk sümbolid ja mustrid/ornamendid on levinud lausa üle maailma. Lisaks rahvusliku traditsiooni sümbolitele ja kujunditele on fragmente ka klassikalistest okultis-esoteerilistest süsteemidest nagu gnostitsism, kabala, teosoofia jne

Ka elementide ja loodusnähtustega seotud jumalused ning loodusvaimud on sarnased, olgugi et eri rahvastel teiste nimedega. Sarnasus on ka pühapaikadega, tootemitega)

*

SLAAVI VEDISMI KUJUNEMISEST

Slaavi põlisrahvaliikumise algeid võib otsida 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi romantilises Euroopa liikumises.

Vene uuspaganluse juured peituvad (muu hulgas) vene kultuuris, alates 19. sajandi algusest.

Venemaal levis intelligentsi hulgas arvamus, et slaavi paganlus on säilinud lihtrahva “rahva õigeusu” all. Selle sünkreetilise rahvausundi ja -filosoofia uurimine pakkus erilist huvi 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse vene intelligentsi jaoks.

Idaslaavi paganluse kujundeid kasutati klassikalises vene kirjanduses, millele aitasid kaasa romantismi ajastu esteetilised ideed. Slaavi jumalad toimivad kirjanduses vabaduse sümbolina.

20. sajandil need tendentsid jätkusid.

Keeleteadlane ja filoloog Volodymyr Shayan (1908–1974) väitis, et sai 1934. aastal Karpaatides Grekhiti mäel vaimse ilmutuse. Olles iseäranis huvitatud tol ajal populaarsest ideest iidse aaria rassi kohta, hakkas ta hiljem propageerima seda, mida ta nimetas “panaari renessansiks”.

Vene Rodnoverlus sai alguse Nõukogude dissidentide ringkondadest 1970. aastatel, kui intellektuaalid hakkasid muretsema traditsioonilise vene kultuuri ja identiteedi väljajuurimise pärast.

Paljud Rodnoverid on võtnud kasutusele terminid, mida juba kasutatakse viidates teistele religioonidele, nimelt “vedism“, mis viitab ajaloolisele veeda religioonile

Üks Rodnoveride varaseimaid harusid on tuntud kui Peterburgi vedism (rühmitus 1980-1990-ndate algus). Nad seletasid, et “vedism” tuleneb sõnast “teada”, et vedistid “teavad” või “näevad” (vedat) vaimseid tõdesid.

(*„Veedad” – sanskriti keeles veda ‘teadmine’, need on iidsed hinduismi pühakirjad, millest vanim on kirja pandud juba umbes 1500 e.m.a.)

Hüpotees, et slaavlastel olid veedad juba enne, kui veedad Induse orgu ilmusid, see on katse propageerida slaavi rassi. Idee slaavi vedismist, idee, et India tsivilisatsioon lähtus slaavi keelest, on kõik tänapäevase pseudovaimse romantismi ja suurejoonelisuse maania väljendused teatud ringkondades slaavi riikides.

Seda terminit „vedism” kasutas esmakordselt Juri Petrovitš Miroljubov – Velesi raamatu autor, 20. sajandi keskel, et seda mõistet kasutada slaavi religiooni tähistamiseks.

Levitatakse veedalikke teadmisi, st mis on kirjas olnud juba sanksriti pühakirjades, veedades. Näiteks õpetusi moraalist ja eetikast, sellest, kuidas on õige elada ja olla, milline peab abielus olema mees ja milline naine jne. Nimetatakse neid slaavi-aaria veedadeks.

Olulisel kohal slaavi uuspaganluses on suguvõsa, selle juured, energia jne. Traditsiooniline perekond, truudus ja sigimine, soorollid konservatiivsed. Mehi nähakse sünnipäraselt “avaliku” elus, naisi aga kodusena.

Rodnoveri eetika tegeleb paljude kaasaegsete sotsiaalsete probleemidega konservatiivsel kujul. Patriarhaat, solidaarsus ja homogeensus.

Ka Jossif Stalin oli slaavi vedismi idee, selle ühise indoeuroopa päritolu, toetaja. Alates 1985. aastast on vedismi selgelt toetatud ka ametlikumates nõukogude ringkondades.

Paljud liikumises osalejad peavad seda Velesi raamatut pühaks tekstiks ja tõeliseks ajalooliseks dokumendiks. Paljud Rodnoverid ammutavad raamatust oma kosmoloogiat, eetikasüsteemi ja rituaalseid tavasid.

Rituaalses praktikas kasutatakse mütoloogiat, sümboolikat, kodeeritud laule ja žeste. Müüte ja sümboleid peetakse inimese alateadvuseks ja väljamõeldud pühaks teadmiseks, mis tuleb lahti mõtestada ja ümber mõelda, kuna tegelik tähendus pole alati ilmne. Levinumate müütide hulgas on Belovodye (“Valgete vete esoteeriline kuningriik”), mis pärineb 18. sajandist.

Asjaolu, et paljud teadlased lükkasid Velesi raamatu kui 20. sajandi kaasaegse teose otse tagasi, lisas paljudele Rodnoveritele teksti kompositsioon atraktiivsust.

Paljudes slaavi riikides kõhklesid paljud arheoloogid ja ajaloolased Rodnoveride mineviku tõlgendusi usaldada. Rodnoverid omakorda süüdistasid teadlasi osalemises vandenõus, et varjata tõde mineviku kohta.

Rodnoverlus aitas kaasa ka “ajalooliste teemade” levikule – eriti iidsete aaria rassidega seotud teemadele.

Mõned Rodnoverid usuvad, et slaavlased on teistest etnilistest rühmadest eraldiseisev rass. Nende arvates on slaavlased iidse aaria rassi otsesed järeltulijad, keda nad samastavad protoindoeurooplastega. Mõned Rodnoverid usuvad, et aarialased pärinevad põhjapoolusest, kuid liikusid lõunasse temperatuuri languse tagajärjel, teised väidavad, et aarialased pärinevad Venemaa lõunapoolsetest steppidest.

Väites enda aaria päritolu, seadustavad slaavi emareligiooni järgijad oma kultuurilaene teistelt etnokultuurirühmadelt, kes väidavad end olevat aarialaste järeltulijad, nagu germaani või india subkontinentaalsed rahvad.

Ühelt poolt kaldub uuspaganlus natsionalismi, oma rahva erakordse ülevuse kultuse poole ja samas kinnitab iidsete üliteadmiste universaalsust, postuleerib. kõigi teadaolevate vaimsete õpetuste aluseks oleva esialgse “salaõpetuse” olemasolu. Sellega seoses toob uuspaganlus oma konstruktsioonidesse vabalt sisse aga siiski killukesi ka erinevatest “võõrastest” traditsioonidest.

See on sageli parempoolne etniline natsionalism. Oli soovitav, et vene Rodnoveri rahvusluse kontseptsioonid hõlmaksid kolme peamist teemat: et “vene või slaavi rahvas on eraldiseisev rühm”, et “neil on – või on nende pärandil – mingeid kõrgemaid omadusi” ja et “see ainulaadne pärand või selle etnilise rühma olemasolu on nüüd ohustatud ja seetõttu on selle eest võitlemine ülioluline.

Rodnoverid usuvad, et slaavlaste püha häll ja keskus on Ukraina.

MÕJUTUSED

Rodnoveride liikumist on mõjutanud ka Nikolai ja Jelena Roerishi India, Tiibeti ja Altai reisid 1920.-ndatel aastatel, kirjeldused ja maalid.

Samuti Megre raamatusari 2000.-ndate aastate alguses. Anastasianism – vaimne liikumine, mis kattub Rodnoveridega. Anastasia liikumine asutati 1997. aastal. Peategelane Anastasia – sisuliselt kauni ja targa jumalanna kehastuses.

Vana-Vene inglistide õigeusu vanausuliste-inglismi kirik (millel on rodnoveride suund) õpetab lisaks veedadele oma õpilastele “aaria matemaatikat” ja grammatikat ning “tervisliku eluviisi” meetodeid, sealhulgas eugeenikat.

KOGUKONNAD MAAILMAS

2000. aastal märgiti, et Rodnoverlus kasvab Venemaa Föderatsioonis kiiresti.

See oli osaliselt tingitud asjaolust, et Rodnoveri VK sotsiaalvõrgustikus olid aktiivsed grupid, kus oli rohkem kui 10 000 liiget.

Rodnoveride kogukonnad tegutsevad paljudes riikides, neid tulihingelisi jüngreid on (ka) Eestis, Venemaal, Ukrainas, Poolas, Valgevenes, Bulgaarias, Bosnias ja Hertsegoviinas, Põhja-Makedoonias, Serbias, Slovakkias ja Sloveenias , Horvaatias, Tšehhi Vabariigis, Kasahstanis, Austraalias, Ühendkuningriigis, Kanadas ja USA-s.

*

SOOME-UGRI VÄIKERAHVA „OMASTAMISEST

Venemaa koosseisus oleva Mari rahva naiste tikkimiskunst oli nii meisterlik, et kui 19. sajandi lõpus leviva romantismi ajal hakati Vene impeeriumis väikerahvaste eluolu uurima, tekkis mari tikandi (sümbolite, piltide) vastu suur huvi. See tikand muutus väga populaarseks.

2000.-ndate aastate lõpus ja 2010.-ndatel loodi erinevaid organisatsioone, sealhulgas Merjamaa ja Merya Mir. 2012. aastal tutvustasid nad oma ametlikku lippu.

Uurija P. A. Skrylnikov aga märgib, et liikumise silmapaistvaks jooneks on tema poolt määratletud “etnofuturism”, st tegelikult Soome-ugri rahvaste hulka kuuluva merja rahvuse pärandi teadlik kohandamine modernsuse vormidega vene identiteedi esiletõstmise ja sellega suhtlemise protsessis.

Ta väidab lausa, et Merjani ürgusk on põhimõtteliselt ürgslaavi usk koos lõpetatud mõistete, nimede ja ikonograafiaga.

Niimoodi on „slaavistatud” soome-ugri väikerahvaste kultuure koos sümbolitega, inimestest nimedest ka keelest rääkimata, väites, et nad kuuluvadki slaavlaste hulka. Sest need ei olnud ainsad sellise saatusega rahvad.

Ja nimetatakse neid piirkondi hoopis Põhja-Venemaaks, jättes mulje, et needki on venelased.

Pole vaja olla geeniteadlane hoomamaks, et põhjapoolse suurveneluse kütuseks ja materjaliks on läbi viimase aastatuhande olnud just kas assimileeritud või assimileerunud soome-ugri elanikkond.

*

GENOOMIST

(* Haplogrupp tähendab sellist geenide blokki, mis pärandub põlvkonnast põlvkonda tervikuna, ilma et seda seksi käigus ümber kombineeritaks.

Niisuguseid geeniblokke leidub näiteks mitokondriaalses DNAs, mis pärandub emaliini pidi emalt tütrele, ja ka Y-kromosoomis, mis liigub isaliinis isalt pojale. Haplogrupis tekib muutusi vaid juhuslike mutatsioonide tõttu.)

Põhja-Venemaal elavad venelased põlvnevad tegelikult keelt vahetanud soomeugri rahvastest ning nende genoomis elab edasi soomeugrilastele iseloomulik Y-kromosoomi variant (teatud haplogrupp), selgub Eesti ja Vene teadlaste ühisuuringust.

Päris Põhja-Venemaal kannab seda enam kui 35 protsenti vene meestest (soomlastel keskmiselt 40 protsenti), kuid mida lõuna poole, seda harvemaks muutub haplogrupi esinemissagedus.

Niisiis leidub põhjavenelastel leidub rohkelt hoopis soomeugrilastele iseloomulikku haplogruppi N3, kuid seda on rohkelt ka lõunaslaavlastel.

PUHAS KEELEVAHETUS… Teadlased väidavad, et soomeugri haplogrupi nii silmatorkav esinemine Põhja-Venemaa venelaste geenides viitab mitte lihtsalt geenitriivile ega isegi mitte rahvaste segunemisele, vaid tervete rahvaste keelevahetusele. Põhja-Venemaal kunagi elanud soomeugri rahvad on võtnud üle vene keele ja muutunud „venelasteks”.

*

LÕPETUSEKS…

Kokkuvõttes on slaavi uuspaganlus + vedism üks paras „pudru” (uus)paganlusest, vanausuliste kirikust, veedadest, ajaloo ümberkirjutusest ja nö „võõrastest sulgedest”. Egregori naiseliku poole tugevdamise asemel tundub, et endiselt võimendatakse meespoolt.

Kui meie, eestlased (soome-ugri ja põhjarahvana), läheme kaasa selle liikumisega, selle slaavi suurushullustusega, võtame võõra omaks, siis toidame oma energiaga võõrast slaavi egregori, kaotades ennast?

Valik on meie.

Eestlased on üks Euroopa vanimaid põlisrahvaid, sest oleme elanud oma asualal ligi 10000 aastat. Me kuulume soome-ugrilaste egregori ja meil on ka oma, eestlaste egregor, mida hoida ja tugevdada, mis meile siis tuge annab. Meil on omad tantsud, laulud ja palved. Meil on omad targad. Meil on oma Maa-ema. Meil on oma rahvausund, omad uskumused, loodusvaimud, jumalad, riitused, rituaalid, kombed, sümbolid, ornamendid-tikandid, mis ei ole kehvemad kui slaavlastel.

***

Kogunud, tõlkinud ja kokku seadnud Ingrid Soosaar.