Oli kord kuskil Universumi tagaõuel üks pood.
Silti sel poel ammu enam polnud, sest torm oli selle minema viinud.
Uut silti omanik aga ei hakanud paigaldama, sest iga kohalik ju teadis niisamagi, et selles poes müüakse soove.
Valik kaupluses oli suur.
Siin sai peaaegu kõike osta: suuri jahtlaevu, kortereid, abiellumisi, korporatsiooni presidendi ametikohta, raha, lapsi, armsamat tööd, ilusat figuuri, võitu konkursil, suuri autosid, võimu, edu ja palju muud.
Ainult elu ja surm ei olnud müügis – sellega tegeles teine kontor, mis asus teises galaktikas.
Igaüks, kes poodi sisenes (aga on ju veel need soovijad, kes polnud kordagi veel kauplusesse sisenenud, vaid jäid koju istuma ja niisama soovima), sai kõigepealt teada oma soovi hinna.
Hinnad olid erinevad.
Näiteks armastatud töö maksis loobumise stabiilsusest ja ettearvatusest, valmiduse iseseisvalt planeerida ning struktureerida oma elu, usu omaenese jõu sisse ja loa töötada seal, kus meldib, mitte seal, kus vaja.
Võim maksis rohkem: oli vaja loobuda mõnedest oma veendumustest, osata leida kõigele ratsianaalne seletus, osata teistele ära öelda, teada oma hinda (ja see peab olema piisavalt kõrge), lubada endale „Mina” ütlemist, anda endast teada, vaatamata ümbritsevate heakskiidule või siis mitteheakskiidule.
Mõningad hinnad tundusid kummalised.
Mehelemineku võis saada peaaegu niisama, kingitusena. Aga vaat õnnelik elu maksis kõrget hinda: isiklik vastutus omaenda õnne eest, oskus saada elust rahuldust, oma soovide teadvustamine, keeldumine püüdest kohanduda teiste järgi, omaenda väärtuste ning olulisuse teadvustamine, „ohvri” boonustest lahtiütlemine, risk kaotada sõpru ja tuttavaid.
Mitte igaüks, kes poodi sisenes, ei olnud kohe valmis soovi ostma.
Mõned, nähes hinda, pöörasid kohe ümber ja lahkusid. Teised seisid kaua mõttes paigal, lugedes üle oma raha ja mõtteid. Keegi aga hakkas alati kaeblema, et hinnad on liiga kõrged, palus allahindlust või siis huvitus odavast väljamüügist.
Aga olid ka sellised, kes tõid kohe kõik oma säästud välja ning said ihaldatud soovi, kenasse punasesse krõbisevasse paberisse pakitult.
Teised vaatasid neid õnnelikke kadedalt, arvates, et poe omanik on nende tuttav, ja et seepärast said nad soovi niisama kätte, ilma igasuguse vaevanägemiseta.
Poemehele tehti sageli ettepanekuid hindade alandamiseks, selleks et suurendada ostjate hulka. Kuid alati ta keeldus, sest sel juhul oleks kannatanud soovide kvaliteet.
Kui poeomanikult küsiti, et kas ta ei karda laostuda, siis raputas ta pead ning vastas, et igal ajal on leidunud julgeid, kes on valmis riskima ning muutma oma elu, loobuma tavapärasest ja etteaimatavast elust, kes on võimelised endasse uskuma, kellel on jõudu ja vahendeid selleks, et maksta oma soovide täitumise eest.
Aga poe uksel rippus juba aastasadu kuulutus:
„Kui sinu soov ei ole veel täitunud, siis tähendab, et selle eest on veel maksmata.”
/Minakova Julia/
Tõlkinud Ingid Prass.
Kommentaarid puuduvad