Elas kord üks külma südamega mees, kes oli aga nii uhke, et püüdis oma puudusi mitte märgata. Lapsena ta isegi kiitles, et ei tunne pahameelt, haletsust, kurbust, kiindumust. Ta ei tundnud üldse midagi.
Nüüd oli ta juba palju aastaid vana. Ühel õhtul nägi külma südamega mees kaltsudesse riietatud poissi. Aastavahetus lähenes, väljas sadas lund, puhus tuul, tundus, et isegi puudel on külm. Poiss aga astus enesekindlate sammudega suure uusaastapuu poole, mis oli ehitud päris linna keskel. Mõlemad peatusid puu juures.
Külma südamega mees – selleks, et kaunistusi uurida, ja poiss – selleks, et paluda taevainglitelt midagi salajast.
“Palun minge eemale, mul on siin väga oluline asi,” ütles poiss. Külma südamega mees irvitas ükskõikselt ja astus oma asju ajama ning poiss põlvitas puu äärde, vaatas taevasse ja hakkas sosistama: “Armsad inglid, kui ma siia tulin, tahtsin ma paluda teil Jumala käest võtta mulle uusi riideid, minu omad on täiesti kulunud ja mul on väga külm. Aga teel nägin meest, kes on palju õnnetum kui mina, ta on juba pikemat aega külmetanud ja tundub, et varsti muutub ta lumeks. Anna talle soe süda, muidu ei saa ta enam kunagi õnnelikuks. Ma ei tea, kuidas ma muidu saaksin teda aidata.”
Mõni minut hiljem naasis mees külma südamega puu juurde. Tema käes olid uued riided poisi jaoks. Tõenäoliselt täitsid taevainglid palve. Muidugi ei vahetanud nad südant. Nad jätsid temasse lihtsalt kaks kõige kallimat kingitust – armastuse ja kaastunde.
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad