Küsiti kord ühelt zen meistrilt:
„Mida te siis tavaliselt tegite, enne kui saite valgustunuks?
Meister: „Harilikult lõhkusin puid ja tõin kaevust vett.”
Seejärel esitati talle järgmine küsimus:
„Aga nüüd, kui te olete saanud valgustunuks, mida te nüüd teete?”
Meister: „No mida ma veel teha saan? Lõhun puid ja tassin kaevust vett.”
Muidugi oli küsitleja nüüd hämmingus. Ta päris:
„Milles siis vahe on? Enne valgustumist tegite seda ja pärast sedasama, milles erinevus on?”
Meister muheles ja kostis:
„Vahe on suur. Enne ma pidin seda tegema, aga nüüd toimub see kõik loomulikult. Enne tuli teha jõupingutusi. Enne, kui sain valgustunuks, oli see kohustuseks, mida pidin täitma, mitte tahtes, ennast sundides. Tegin seda seetõttu, et mul kästi seda teha. Mu õpetaja käskis puid raiuda, seepärast raiusingi. Kuid sügaval hinge põhjas olin tige, kuigi välja ma midagi ei rääkinud.
Nüüd ma lihtsalt raiun puid, sest ma tean, milline ilu ja rõõm sellega seondub. Ma kannan kaevust vett, sest seda on vaja. See ei ole enam kohustus, vaid minu armastus. Ma armastan vanameest. Külmaks läheb, talv juba koputab uksele, meil on puid vaja. Õpetaja muutub iga päevaga üha vanemaks, talle on sooja rohkem vaja.
ON vaja tema elamist hästi kütta. Justnimelt sellest armastusest raiun ma puid. Selle armastuse tõttu kannan talle kaevust vett. Nii tekkis suur erinevus. Ei ole enam vastumeelsust ega tõrget. Ma lihtsalt reageerin praegusele hetkele ja jooksvale vajadusele.”
*
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Allikas:
Kommentaarid puuduvad