Talvine pööripäev kui looduse osa on loomulikult pärit juba muistsest ajast, enne igasugust religiooni.
Talvine pööripäev, see on aasta kõige lühem päev ja kõige pikem öö, kui valgust on kõige vähem. Päikeseaasta viimane päev.
Talvine pööripäev on olenevalt aastast kas siis 21. või 22. detsembril.
Siis teeb Päikese päevane teekond kõige madalama kaare taevas, jäädes kolmeks päevaks oma pesasse, enne kui hakkab uuesti kõrgemalt käima ning päevad pikenevad ja algab uus päikesering ehk aasta, tõeline, loodusele loomulik aasta.
Nii on 24. detsember vana-aasta õhtu ja 25.-ndal algab uus aasta.
Talvine pööripäev on üks nendest aegadest aastas, kus kaob piir maailmade vahel.
Kõik väravad ehk nö portaalid on lahti.
Seetõttu on just need kolm päeva, kui päike magab, väga hea teha maagilisi rituaale ning lausuda loitse.
Sel ajal nähtud unenäod on tähenduslikud.
Kui muistsed inimesed nägid päikest tema kõige madalamas punktis ja samas taimede suremist, kui nende lehed olid pruunistunud, alla langenud, kui kõik kõdunes ning maa muutus paljaks, siis oli inimestel hirm, et äkki ei tulegi valgus ja elu enam tagasi.
Seetõttu süütasid nad suuri lõkkeid, riputasid puude külge tõrvikuid, ehtisid oma koopaid või muid eluasemeid igihaljaste taimedega. Selleks, et nõnda veenda taimi-puid uuesti kasvama.
Talvise pööripäeva ajal igihaljaste okste kojutoomine on elu sümbol kõigis kultuurides.
Lihtsalt ainult üks kuuseoks või kimp oksi toas (vaasis) omab täpselt samasugust energiat ning tervendavat ja kaitsvat jõudu kui terve suur kuusk.
Sobib näiteks ka mänd, kadakas, puuvõõrik (kasvab Eestis Saaremaal), luuderohi, kanarbik, pohlalehed jms.
Et kaitsta majapidamist, saab teha mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabitakse pisut hõbedat, suitsutatakse salveid või kadakat või raputatakse soola. Ohutised on samuti kõikvõimalikud õlgedest ja okstest valmistatud krässid, tähed ja ristid. Need koguvad pühade ajal endasse kõik soovimatu ja pühade lõppedes tuleb nad põletada.
Uhke jõulusööming on samuti maagiline asi, kindlustades, et kevadel oleks toitu ning et saak oleks järgmisel aastal rikkalik, et meil endil oleks väge ja jõudu.
Ka meie verivorst on tegelikult iidne loomohvri toomine, kujutades endast rituaalset verega (kui elusolendi elujõuga) segatud putru. See oli ohver uue külluseringi jaoks.
Isiklikul tasandil on see hea aeg, et lahendada kodu ning pere praktilisi probleeme.
Eriti tõhus on teha rituaale, mis puudutavad väga vanu inimesi, sündimata lapsi, lapseootel, rinnaga toitvaid või äsjasünnitanud emasid, vastsündinuid.
Kodudes on kõik need kolm päeva, alates pööripäevast kuni jõuluõhtuni, hea pidevalt küünlaid põlemas hoida.
Et niimoodi need küünlad annaks päikesele jõudu.
Sobivad on eriti valged, erepunased, säravrohelised ning kuldsed küünlad.
Nõnda oli see aeg tegelikult seotud usu ja lootusega, et elu uuesti lõkkele puhkeb.
Igaüks oli vastutav selle eest. Tehes ühtlasi rituaale ja tänades nii lähedasi kui võõraid nende osutatud lahkuse eest.
Seda ideed arvestades on jõulupühad tegelikult väga kaugel praegustest kommertslikest ning tarbijalikest jõuludest.
Hea on mõelda ette, mida soovida, mida taotleda.
Võimaluse korral minna hiide või oma puu, kivi, allika juurde.
Kui soov järgmiseks aastaks on esitatud, võib tänades ohverduseks allikasse visata hõbedavärvi münte, panna kivile midagi söödavat, siduda puuoksa ümber punane lint.
Kõik need päevad, kui päikene on pesas, on hea hoolega mõelda.
Sellest, mida jätta minevikku maha see, mis takistab ja millest tahetakse lahti saada.
Selleks võib kirjutada need paberile ning visata lõkkesse. Võib ka mõttes visata või välja üteldes.
Ohverduseks, tänutäheks ehk siis endapoolse panusena visata lõkkesse kas lill, leivatükk või midagi muud orgaanilist.
Vanasti oli komme, et peremees käis ümber maja, tegi ristid aknapiitadele ja uksele. See oli siis kaitsemärk. Seda tehti 24.-dal ehk vana-aasta õhtul.
Uue päikeseringi aasta esimesel päeval aga, kui päike pesast välja tuli, siis tegi ta ringi ristidele ümber.
Kokku sai päikesemärk.
Nii algas uus aastaring…
HEAD PÖÖRIAEGA!
Kommentaarid puuduvad