Muistsel ajal õpetati inimestele suremist ja mõnedes idamaades ka reinkarnatsiooni. Iidsete vaimsete traditsioonide järgi üles kasvanud inimesel oli vähe surmahirmu, vähemalt oluliselt vähem kui enamikul meie kaasaegsetel. Lisaks said nad tuge sugulastelt ja sõpradelt, kes oma parimal viisil aitasid neil teispoolsusse siirduda.
Näiteks Tiibeti budistid ammutasid kõik vajaliku kuulsast Bardo Thodolist ehk Tiibeti surnute raamatust, mille kirjutasid 8. sajandil laamad. See õpetab, kuidas surra ja mis kõige tähtsam, mida hing peaks pärast surma tegema, et järgmine elu oleks parem kui esimene. Selgub, et see on terve teadus ja seejuures väga keeruline.
Kommentaarid puuduvad