Niisiis… mees ja naine abielluvad või hakkavad lihtsalt sama katuse all elama. Lõpuks ometi saavad nad kõike koos teha – ärgata, tööle minekuks valmistuda, õhtusööki teha, koeraga jalutada, lugeda, olla aktiivne või nädalavahetustel voodis vedeleda. Aga selgub, et see ei saa kesta….
Oma on alati lähemal…
Mõned on sellest uuest asjade käigust hirmunud: kas armastus on tõesti möödas, kas argipäev hakkab tõesti tundeid tapma, kas abiellumine oli tõesti viga?
Sest aeg-ajalt igatsevad nad siiski üksi teed juua, majapidamistöid teha või lihtsalt vihma vaadata ilma oma armastatud teise poole juuresolekuta. Tahavad olla üksi, taanduda toa eri nurkadesse või isegi end kööki või magamistuppa lukustada ja lugeda või oma lemmikarvutimängu mängida. Ja vahel tahad olla sõpradega ilma abikaasata, minna parki või mere äärde.
Sellised soovid näitavad, et oled täieõiguslik inimene, mitte abikaasa lisand.
Miks see nii on? Loodus. Igal loomal on oma isiklik ruum, mis on teistele ligipääsmatu. Sellesse ruumi sisenemine on karistatav. See on tähistatud ja teised ei julge keeldu rikkuda. Inimesed on selles osas sarnased oma karvaste sõpradega.
Intiimne tsoon (kuni 15 cm) peaks jääma võimalikult privaatseks.
Selle rikkumine põhjustab inimestes ärritust ja agressiivsust. Kuid lisaks sellele individuaalsele ruumile on olemas ka isiklik vaimne ja füüsiline ruum. Mugavustunne sõltub suuresti sellest, kui kaitstud mõlemad alad on volitamata sissetungi eest. Seega on aeg-ajalt tekkiv soov olla üksi ja asju omaette teha täiesti loomulik.
„Ja see on ka minu oma…” On ka mitmeid kohti või harjumusi, mida inimene peab oma isikliku ruumi osaks. Mõnele inimesele meeldib istuda diivani paremas nurgas või vasakul tugitoolis, asetada tass öökapi nurgale või asetada märkmik aknalauale. Sellised ruumilised “markerid” on alateadlik soov stabiilsuse ja seega ka turvalisuse ning sisemise tasakaalu järele.
Psühholoogid on juba ammu märkinud, et tänapäeva inimesed on nendele “vihjetele” vastuvõtlikumad. Varem elasid inimesed stabiilsemas keskkonnas, kus info ja inimesed ei olnud ülekoormatud. Tänapäeval aga sunnivad igapäevased ühistranspordis sõitmised, infovood ja muutuv elustiil inimesi harjumustest ja kohtadest kinni hoidma, et stabiilsuse ja rahu tunne ei häiriks vaimset tasakaalu.
Selle suhte tasakaalutus on psüühiline häiresignaal. Kuidas inimene sellele häiresignaalile reageerib? Enamasti agressiivselt – nad kaitsevad ennast. Ja ei saa toetuda tunnetele, traditsioonidele ega loogilistele argumentidele. See on instinkti eesõigus, mis, ükskõik kui palju sa selle vastu võitled, on tugevam. Seega ära imesta, kui su kallim kaitseb peaaegu raevukalt oma puhvrit või kohta köögilaua taga.
Ära oota, leia iseennast. See on lihtsalt soov säilitada isiklikku ruumi. Ära võitle selle vastu ega kasuta “kogemata” oma lähedase lemmiktaldrikut või -pliiatsit. Vastasel juhul ei mõista nad seda väljakutsena ja võitlevad oma piiride eest.
Leppige kokku, et te ei jaga kõike, kuigi olete maailma lähedasemad inimesed. Te olete hingesugulane ja see tähendab, et austate ja hindate teineteist kõige enam nende individuaalsuse ja iseseisvuse pärast, mis annab teile mõlemale võimaluse koos õnnelikud olla.
„Meie omasid pekstakse….” Hoopis teine asi on see, kui nad tungivad sinu ruumi, püüavad sulle õpetada, et sa ei jätaks kammi raamaturiiulile või paigutavad asju kapis ümber. Sa pead selle inimesega rääkima ja selgitama, mida see kõik sinu jaoks tähendab. Selgita rahulikult, et sinu hea tuju sõltub suuresti sellest, kui palju sinu tavapärast käitumist ei kritiseerita.
Kui keegi esitab oma argumente, proovige leida kompromiss. Kui teie abikaasa tõesti soovib, et kõik majas oleks omal kohal, võiksite raamaturiiulile asetada väikese dekoratiivse kammihoidja. See kaunistab riiulit ja hoiab kõik korras ning oma tavapärasel kohal. Kammi näide on üks paljudest viisidest, kuidas abikaasad saavad isikliku ruumi säilitamise osas teineteisele kätt ulatada.
Hädasignaal… Mõlemal abikaasal on teatud harjumused, mis on lahutamatult seotud teineteise mugavuse ja heaoluga. Muidugi nõuab abielu teatud kohandusi paljude isiklike eelistuste ja kompromisside osas. Kuid enda täielik hülgamine või teise mugavuse nimel eneseohverdamise nõudmine pole hea.
Ära leiuta õnneliku suhte nimel jalgratast uuesti… On juhtumeid, kus „isiklikku ruumi” mõistetakse teise inimese õiguste ja vabaduste pahatahtliku rikkumisena. Abikaasa, kes satub vannitoas viltu riputatud rätiku pärast raevu (meenutagem filmi „Vaenlasega voodis” Julia Robertsiga) või naine, kes satub jonnihoogu, kuna abikaasa riputas mütsi konksu otsa, selle asemel et see kappi peita. Selline käitumine näitab, et kas inimene teie elus pole täiesti normaalne või et teie suhtes on kriis, mis põhjustab selliseid „asjade korraldusi”. Sellistel juhtudel on vaja teha koostööd professionaaliga või teha radikaalsemaid otsuseid – äraminek või lahkuminek.
Lõpuks tuleb märkida, et kui abikaasadel on piisavalt isiklikku ruumi ja aega enda jaoks, on pere õhkkond rahulikum ja rõõmsam.
Pärast iga „üksinduse sukeldumist“ tunnevad partnerid end uuenenuna.
Nende suhe saab värskema ilme, kuna neil on olnud aega teineteist igatseda vannis käies või jalgrattaga sõites. Mõlemad austavad teise aega ja soove, kuna ka neid aktsepteeritakse ja nende vabadust ei piirata.
Tegelikult ei tähendagi armastus teise inimese isiksuse täielikku omaksvõtmist, oma individuaalsuse kaotamist. Koos elamine – see ei tähenda täielikult teineteisesse kadumist.
See tähendab teineteisele piisavalt ruumi andmist, et nad saaksid oma arengus indiviididena püsida. Abikaasade vahelised terved tunded eeldavad, et igal pereliikmel on oma aeg ja ruum iseenda jaoks.
See tähendab koos olemist ja samal ajal vabaks jäämist. See paradoks on võti tugeva liidu ja kindlustunde saavutamiseks, et te säilitate teineteise vastu huvi nii kaua kui võimalik, ilma et langeksite rutiini ja banaalsete harjumuste küüsi.
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad