12–18-aastastele lastele tehti ettepanek veeta vabatahtlikult 8 tundi üksi iseendaga, välistades võimaluse kasutada sidevahendeid (mobiiltelefonid, Internet).
Samal ajal keelati neil arvuti, igasuguste vidinate, raadio ja teleri sisselülitamine.
Teisalt lubati mitmeid klassikalisi tegevusi üksi iseendaga: kirjutamine, lugemine, muusikariistade mängimine, joonistamine, käsitöö, laulmine, jalutamine jne.
Katse autor soovis tõestada oma hüpoteesi, et tänapäeva lapsed on liigselt meelelahutusega hõivatud, et nad ei suuda iseendaga tegeleda ja pole oma sisemaailmaga üldse tuttavad.
Katse reeglite kohaselt pidid lapsed järgmisel päeval kindlasti tulema ja rääkima, kuidas üksinduse test kulges.
Neil lubati katse ajal kirjeldada oma seisundit, registreerida tegevusi ja mõtteid. Liigse ärevuse, ebamugavuse või pinge korral soovitas psühholoog katse koheselt lõpetada ning märkida selle peatamise aeg ja põhjus.
Esmapilgul tundub katse idee väga kahjutu. Nii et psühholoog uskus ekslikult, et see on täiesti ohutu.
Keegi ei oodanud katse nii šokeerivaid tulemusi:
– 68 osalejast lõpetas katse ainult KOLM – üks tüdruk ja kaks poissi.
– 3-l tekkisid enesetapumõtted.
– 5 kogesid tõsiseid “paanikahooge”.
– 27-l olid otsesed vegetatiivsed sümptomid – iiveldus, higistamine, pearinglus, kuumahood, kõhuvalu, peas olevate juuste “liikumise” tunne jne.
– Peaaegu kõik kogesid hirmu ja ärevust.
*
Olukorra uudsus, huvi ja rõõm kohtumisest iseendaga kadusid peaaegu kõigi teise või kolmanda tunni alguseks.
Ainult 10 neist, kes katse katkestasid, tundsid ärevust pärast kolme (või enam) tundi kestnud üksindust.
Kangelaslik tüdruk, kes katse lõpuni viis, tõi mulle päeviku, kus ta kirjeldas üksikasjalikult oma seisundit kõigi kaheksa tunni jooksul.
Siis hakkasid juuksed psühholoogi peas „püsti tõusma”. Eetilistel põhjustel ei avaldanud ta neid märkmeid.
Mida teismelised katse ajal tegid?
- valmistasid sööki
- lugesid või püüdsid lugeda
- tegid mingeid kooliülesandeid (katse toimus koolivaheajal, kuid meeleheitest haarasid paljud õpikute järele)
- vaatasid aknast välja või kolasid korteris ringi
- läksid õue poodi või kohvikusse (katse tingimustega oli suhtlemine keelatud, kuid nad otsustasid, et müüjaid või kassapidajaid ei arvesta)
- lahendasid mõistatusi või panid lego-konstruktoreid kokku
- joonistasid või püüdsid joonistada
- pesid ennast
- koristasid tuba või korterit
- mängisid kassi või koeraga
- treenisid trenažööridel või võimlesid
- kirjutasid oma tunnetused või mõtted paberile, kirjutasid paberile kirju
- mängisid kitarril, klaveril (üks- flöödil)
- kirjutasid luuletusi või proosat
- üks poiss sõitis peaaegu 5 tundi linnas ringi, busside ja trollibussidega
- üks tüdruk tikkis riidekanga peale
- üks poiss läks lõbustusparki ja sõitis nii palju, et 3 tunni pärast hakkas oksendama
- üks noormees kõndis suure linna ühest otsast teiseni läbi – 25 km
- üks neiu läks poliitilise ajaloo muuseumi ja teine poiss loomaaeda
- üks tüdruk palvetas.
Peaaegu kõik üritasid mingil hetkel magama jääda, kuid ühelgi neist see ei õnnestunud, “rumalad” kinnismõtted keerlesid pealetükkivalt peas.
*
Pärast katse lõpetamist läksid 14 teismelist kohe suhtlusvõrgustikesse,
20 helistas mobiiltelefoniga sõpradele,
3 helistas vanematele,
5 läksid sõprade juurde koju või õue.
Ülejäänud lülitasid teleri sisse või sukeldusid arvutimängudesse.
Lisaks lülitasid peaaegu kõik ja peaaegu kohe muusika sisse või panid kõrvaklapid kõrva.
Kõik hirmud ja sümptomid kadusid kohe pärast katse lõpetamist.
63 noorukit tunnistas tagasiulatuvalt katse enda avastamise mõttes kasulikuks ja huvitavaks.
6 kordasid seda katset iseseisvalt ja väitsid, et juba teisest (kolmandast, viiendast) korrast neil õnnestus.
Nendega katse käigus juhtunu analüüsimisel kasutas 51 inimest fraase:
– “sõltuvus”,
– “selgub, et ma ei saa ilma…”,
– “annus”,
– “ärajäämisnähud”,
– „võõrutussündroom”,
– “mul on vaja kõiki aeg… “,
– “nõela otsast maha tulek ” jne.
Eranditult kõik ütlesid, et olid katse ajal pähe tulnud mõtetest kohutavalt üllatunud, kuid ei suutnud neid hoolikalt “läbi uurida ” nende üldseisundi halvenemise tõttu.
*
Üks 2-st katse edukalt läbinud poisist veetis 8 tundi purjelaeva mudeli kleepimisega, tehes söögipausi ja jalutades koeraga.
Teine võttis kõigepealt oma kollektsioonid lahti ja süstematiseeris need, ning istutas lilli ümber.
Kumbki ei kogenud katse käigus negatiivseid emotsioone ega märganud “kummaliste” mõtete tekkimist.
*
Selliste tulemuste saades ehmatas katset läbiviinud perepsühholoog ära.
Hüpotees on hüpotees, kuid kui see niimoodi kinnitatakse…
Kuid peame arvestama ka sellega, et mitte kõik ei osalenud katses, vaid ainult need, kes huvi tundsid ja nõustusid.
Aga kuidas on täiskasvanutel praegu?
Tehkem järeldusi…
Ja olgem endaga ausad.
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad