Me elame väga kummalises maailmas – maailmas, kus sõnu mõõdetakse materiaalsete hüvede kaudu, kus sõnad on kaotanud kaalu ja oma tõelise väärtuse.
Maailmas, mis on raha usku, mis ei usu inimestesse.
Maailmas, kus vale on sageli õnne relvaks, kus reetmine juhib sõprust.
Sellises maailmas läheme vooluga kaasa, muutudes massi osaks.
Mida suurem on see mass, seda rohkem tunnetame peaaegu loomalikku üksindust.
Sest siin planeeritakse, viiakse ellu materiaalselt, mitte ei unistata.
Meedia kajastab suurelt vaid üksikuid juhtumeid, kus on avaldatakse tähelepanu ja kaastunnet, jättes mulje ehk illusiooni, et ühiskond on humaanne.
Igapäevases reaaalsuses on asi väga sageli aga vastupidine.
Kui sageli jääme oma murega üksi…
Minnakse mööda ega tunta kaasa, heites ehk vaid ühe pilgu peale.
Kui sedagi.
Ükskõiksus – see on meie peamine „väärikus”. Pseudoväärikus. Ego-kesksus.
Samal ajal kui lihtsat inimlikku lahkust peetakse nõrkuseks.
Mieczysław Szargan on öelnud:
„Jumal karistab meid halva eest, saatan hea eest. Aga mõlemad – ükskõiksuse eest.”
Ja ikkagi elame nõnda edasi, olles veendunud, et meil ei ole teist valikut. On see nii?
Kommentaarid puuduvad