Täna, 24.02., on rahvakalendri järgi USSI ÄRATAMISE PÄEV, pühendatud ussidele ja kõikvõimalikele putukatele-mutukatele ehk matsidele-matakatele ja silakatele.
Ehk pole juhus, et sel päeval välja kuulutatud Eesti Vabariigi VAPIKS on pakutud ka Oskar Kallise USSIKUNINGAT.
Esivanemad on koduusse kangesti hoidnud ja austanud. Ussikuningast leidub hulk rahvajutte. Erinevalt võõramaistest leoparditest.
Vaata ja kuula ka saadet: „Kommentaare eesti mütoloogiale. Ussikuningas“ http://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-mutoloogiale-ussikuningas
Mark Soosaar on 2002. aastal öelnud:
„Väike riik ja rahvas võivad lubada endale olla paindlik nagu siug. Me ei pruugi liiga palju arvestada sellega, mida meist arvatakse. Tähtis on, kuidas ise tunneme ja õigeks peame.
Mu maalikunstnikust ema rääkis korduvalt, et koos oma õppejõudude Nikolai Triigi ja Ado Vabbega olid nad Eesti Vabariigi algusaastatel ühisel seisukohal, et sini-must-valge on värviteooria aluspõhimõtete järgi ebaõnnestunud kombinatsioon. Kas tollased pallaslased ka Toompead mõjutada püüdsid, ei märganud ma emalt küsida.”
Värvid… Sinine, must ja valge on tuntud matmiskombestiku värvidena. Kui sinine on eesti rahva uskumustes sageli seotud surma ja surnutega, siis punane kaitseb elavaid inimesi. Punasele omistati rahvauskumustes kaitsefunktisoon, seda kasutati tõrje-ja ravimaagias. Punane ja pruun on ka Maa värvid ja annavad jõudu.
Mark Soosaar:
“Arvan, et kõige enam panid tollased eesti riigi tegijad mööda vapiga.
Juba kahekümnendate aastate kriisipäevil hakati lõvisid pilkama nälginud kutsikateks. (Loe praeguse vapi saamislugu siit: http://epl.delfi.ee/news/kultuur/riigivapp-80-kuidas-sai-eesti-endale-kolm-lovi?id=51013348)
Ja samas oli Eestil juba võimas vapp olemas!
Nimelt 1915.aastal kooti Oskar Kallise kavandi järgi gobelään “USSIKUNINGAS”, mis muide ehtis vabariigi presidendi lossi kuni 1940.aastani, rippudes Konstantin Pätsi töötoa seinal. Punaste saabudes läks vaip salapäraselt kaduma ning see arvati sõjatules hävinuks.
Ilmselt aga on teoses nii palju väge, et ka kõige kurjemad jõud ei saanud temast jagu ja tänu ausale hoidjale jõudis vaip Eesti taasiseseisvumise järel Eesti Rahva Muuseumisse.
Oskar Kallise 1915. aastal kavandi „Ussikuningas” järgi valminud kolm vaipa olid kõik kuni 1992. aastani teadmata kadunud. Siis otsustasid OÜ Kodukäsitöö juhatusse kuulunud perekond Valneri tütred Lea Silverson ja Asta Martinson oma perekonna kallisasja Kanadast Eesti Rahva Muuseumi toimetada. President Pätsi omanduses olnud vaiba saatus on aga seni teadmata.
Ma ei usu, et lõvid (või leopardid?) suudaksid piisavalt hästi Eestit kaitsta. Lumes ja jääs ei saa nad vist üldse hakkama! Küll on aga meie rahvamütoloogias tähtis koht ussikuningal.
Mao-ornament on tugeva kaitsetähendusega Lääne-Eesti pulmavaipades, siksakiline ussikiri kaunistab alati ka kihnu pruudi tanu, mille all noorik peigmehe majja tuuakse. See kaitseb naist järgneval eluteel.
MIKS EI VÕIKS USSIKUNINGAS KAITSTA KA EESTI RAHVAST TULEVIKUS?“
Hiilgav kroon peas…
Ussikuningal olnud peas hari või hiilgav kuldkroon: „Käevarre jämedune uss, kellel kuldkroon peas hiilanud” (Matthias Johann Eisen). Läti ussikuninga(nna)t ehib kuldne või punane kroon. Kes ussikuninga krooni kätte saab ja ära sööb (teinekord õnnestub kokal ussikroonirooga maitsta, kuigi see on karmilt keelatud), mõistab kõik lindude ja loomade keeled ning tal avaneb igasuguseid võimalusi elus läbilöömiseks – saades kõige targemaks, suutes ja osates kõike. Omal ajal usuti ühtlasi, et inimese muudab targaks, tugevaks ja vägevaks maosüdame söömine. Kui näiteks muinasskandinaavia Edda-laulude kangelane Sigurdr küpsetas maosüdant tulel ja puudutas seda sõrmega katsumaks, kas küps küllalt, põletas verevaht tal sõrme, mees pistis sõrme suhu. Maosüdame verd sattus kangelase keele peale – millest piisas, et mees sai kohe aru linnukeelest. Ka Eesti-Läti uskumuste järgi tagas küpsetatud maosüdame vere maitsmine võime mõista linnukeelt.
Ussikuningas valvab enamasti (peidetud vara), nii meil kohapeal kui kaugematelgi maadel, vrd näiteks Iasoni, Sigurdri-Siegfriedi, Beowulfi lood. Laialt levinud uskumuste kohaselt ajab madu inimest taga, keerates end pütivitsana rõngasse, et kiiremini edasi pääseda. Ussikuningas on kange vilistama: kui arjaga uss ohu korral vilistab, siis kiirustavad kõik teised ussid kokku. Enne jüripäeva tapetud mao pea olevat hea taskus kanda, omal ajal taganud see väidetavalt eduka kohtuskäimise ja õnne kaardimängus, kaitsnud kurja silma ja saksa viha vastu. Eks niisugune abi läheks asja ette tänaselgi päeval.
Tarkuse kehastus…
Babüloonlased pidasid madu kurjuse, egiptlased tarkuse kehastuseks. Madu on tarkuse võrdkuju siinmailgi: et kõik maailma keeled selgeks saada, piisab, kui keeta valget ussi kinnises katlas ning nuusutada läbi augu keeduauru, teatakse Lätis. Valge ussi liha söömine võib anda teada kõik maailma asjad ning tulevikku. Ussirohi ja -tõmmis aitab kõiksuguste hädade vastu. Ussituhka tarvitati paha sõna, kurja silma ja üleaisalöömise vastu. Valge ussi tuhk ravib suuri haigusi.
Madu on headuse ja kurjuse sümbol. Maduusse iseloomustab vastandlik loomus. Kahetine suhtumine vastab nende kahesele olemusele. Egiptimaal on ühed neist päikesejumala Ra vaenlased ja teised kaitsjad. Päikesevarjutus toimub siis, kui koletu koletis – tulemadu, draakon, uss – sööb päikest. Saaremaal usuti uss söövat päikesekiiri, samas kui teised ussid kaitsevad maja. Ussimürk surmab ja ravib ühtlasi. Kes teab ussisõnu, võib madusid käsutada ja ravida maohammustusi. Ussisõnad võib saada unes (üks väheldane mees, hall habe ees), aga edasi õpetada neid ei tohi.
Eesti maastikku ilmestavad ussikivid on kultuskivid. Ussikivil on peal loodustekkeline mao kujutis. Teinekord on seda ka järele aidatud, et pilt reljeefsemalt esile tuleks. Narva lähedalt Tõrvalast leitud rästikukuju viitab asjaolule, et Eestiski on põhjust kõnelda ussikultusest. Kuivõrd rästik samastub mütoloogilises kontekstis lohe/draakoniga, annab see tunnistust, et draakonitemaatika juured Eestimaal ja seega ka vanimad jäljed eesti muinasuskumustest ulatuvad kaugesse kiviaega. Narva lähedal Tõrvalas ohverdati vähemalt 7000 aastat tagasi vette luust nooleotsi, kaunistatud pistodasid ja ornamendiga kaetud põdrasarvest rästikukuju, kaunistatud sik-sakilise mustriga. Piksemadu? Välgu võrdkuju?
Metsikud maarahvad…
Königsbergi ülikooli rektor Georg Sabinus (Lutheri kaastöölise Philipp Melanchthoni väimees) saatis kardinal Pietro Bembole aastal 1545 värsivormis läkituse: „Põhjala piiril on metsikud maarahva hõimud ja sugu, / kellele tõeline usk ikka veel mõistmatu on. / Kätlevad sinakaid madusid võikana kultuse moena, / sikutapp nende seas on verine ohverduslaad.” Väidetavalt on rektorihärra pidanud silmas kohalikke idapreisi talupoegi. Aga kes teab, vahest olid jõudnud temani kuuldused siiski Königsbergist tõesti kaugel põhjas asuvate hõimude kohta? Ussikultus pidi olema levinud ka lätlaste/eestlaste seas, kes nimetasid end otseselt maarahvaks.
Viljandi kiriku praost Dionysius Fabricius kirjutab 17. sajandi algul, s.o vaid viis-kuuskümmend aastat hiljem oma „Liivimaa ajaloo lühiülevaates”, et Liivimaal „peeti pühaks maduusse, keda nad pidasid oma kodudes ja kes olid niivõrd taltsad ja kodustatud, et ei teinud viga ei inimestele ega loomadele, nii et isegi lapsed nendega mängisid” ja et lausa selle ajani olnud kombeks isegi magada ussidega ühel asemel. Muide, ka muistses Kreekas oli madu koduloom, kes hävitas hiiri. Vastikust madude vastu ei tuntud ja lasti koguni lapsi nendega mängida. Suursugused naised kandsid madu kuumal aastaajal jahutamiseks kaela ümber.
Kroonik Christian Kelchil on lisada 17. sajandi lõpus: „Nii leidus ka veel väheste aastate eest üsna palju neid, kes salaja pidasid ja toitsid oma kodudes madusid ja ei lubanud, et keegi noile viga teeks, olles kindlalt veendunud, et sinatsed toovad nende majja erilist õnne ja edenemist.”
Madu on allilma isanda kehastus ja üleüldiselt tuntud sigivusmaagiline sümbolkuju: „Silita ussi, katsu, kas ta pistab,” öelnud Karja poisid Saaremaal, kui tüdrukutel lapsed olid. „Ehk jälle kui sa siu juhtud enne jüripääva leidma, siis võta üks tokk ja rõhu teda ära ja siis too see tokk kodu, ja siis kui mõni poiss ehk tüdruk kokku elavad vai mõni mees ja naene, kui neil last ei ole, siis löö selle kepiga seda naist, siis peab tal kohe laps sündima ja ei pea kohegi jääma, et ta ei sünni” (Maarja-Magdaleena).
Kui võõrapäraste lõvide asemel oleks ussikuningas, tarkuse ja arukuse sümbol…
Vaata ka väikest filmi ussikuninga kohta: https://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-mutoloogiale-ussikuningas
****
Kokku seadnud Ingrid Soosaar.
Allikad:
http://www.chaplin.ee/vote/index.htm
http://www.ohtuleht.ee/115668/mark-soosaar-algatas-arutelu-eesti-vapist
http://www.parnupostimees.ee/2347701/kui-juba-siis-uus-vappki
http://opleht.ee/22480-eile-juripaev-homme-ussikuningapaev/
http://www.maavald.ee/uudised/uudised/pyhad/4800-ussi-aratamise-paev
http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/042005/lugu9.pdf
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/aja-j-lg-vaibal/
https://wi.ee/wp-content/uploads/2015/10/Presentation-KIRI.pdf
Kommentaarid puuduvad