Kord läks üks mees majast mööda.
Ta nägi vana naist, kelle kõrval kiiktoolis istus vana mees ning luges ajalehte.
Nende vahel veranda peal aga lamas koer ja tundus, et inises valust.
Möödudes neist imestas mees omaette, et miks küll koer kaebleb.
Järgmisel päeval neist jälle möödudes kostis koera hala juba kaugelt.
Mees lubas endale, et kui homme jälle sama lugu on, siis ta küsib vanapaari käest.
Kolmandal päeval nägigi ta oma õnnetuseks sama stseeni: vana naine kiiktoolis, vanamees loeb lehte, koer iniseb. Rohkem mees välja ei kannatanud.
“Vabandage, mis teie koeraga juhtus?”pöördus ta vanakeste poole.
“Temaga? küsis vana naine üle. “Ta lamab naela otsas”.
Vastusest segadusse sattunult küsis mees:
“Kui ta lamab naela otsas ja tal on valus, miks ta siis lihtsalt ei tõuse?”
Vana naine naeratas ja ütles sõbralikult, lahke häälega:
“Tähendab, rumaluke, tal on just nii palju valus, et halada, aga mitte nii palju, et ennast kohalt liigutada.”
/Lisa Nichols/
Tõlkinud Ingrid Prass
CopyRight ©
Allikas:
sobiratelzvezd.ru
Kommentaarid puuduvad