Elas kord ammu üks kübarameister. Ta ei olnud rikas, kuid valmistas imelisi kübaraid, mis andsid inimestele midagi enamat, kui lihtne peakate suutis anda.
Aastad möödusid. Vana kübarameister lahkus siit maailmast, jättes oma kuuele pojale töökoja ja kuus mitmevärvilist mütsi – valge, musta, kollase, punase, rohelise ja sinise. Pärast mõtlemist jagasid pojad need omavahel ära.
Valge võttis vanim poeg. Ta uskus, et see aitab tal kõrgemasse seltskonda pääseda.
Teine poeg võttis musta, sest must müts sobib alati ja näeb igas olukorras korralik välja.
Kolmas poeg ütles, et kuigi kollane müts nõuab erilist kostüümi, annab see talle päikeserõõmu ja naeratuse.
Neljas poeg hüüatas, et tahaks alati massist eristuda, olla märgatav ja võttis punase mütsi.
Viies poeg hindas rohelise mütsi originaalsust.
Sinise mütsi sai kuues, noorim. Selgus, et just seda ta saada tahtis.
Ja nii võtsid pojad pärandi, jätsid hüvasti ja läksid eri suundades laiali. Läks kaua aega, enne kui nad kõik jälle kokku said. Lõkke ääres istudes rääkis igaüks oma loo. Kõik olid üllatunud, kuidas kübarsepa pärand neile mõjus.
Valge mütsi võtnud pojast sai tähtis inimene, ta asus võimsal maal kõrgele nõuniku kohale. Ta oli täpne ja erapooletu, kirjeldas oma elulugu, loetles fakte ja sündmusi, jättes välja üleelamised.
Musta mütsi omanik sai vaimukaks ja teravmeelseks. Inimestest rääkides kirjeldas ta tabavalt ja värvikalt nende nõrkusi ja pahesid, luues groteskseid portreesid. Ta sai heale positsioonile, sest suutis ära hoida kohaliku linnapea ekslikud otsused.
Kollane müts tegi kübarameistri kolmandast pojast parandamatu optimisti. Selgus, et ta elab maailma parimas linnas, mille elanikud on imelised inimesed. Ta naudib päikesetõusu ja -loojangut, sörkimist, lillede istutamist ja heategevust.
Kõik kuulasid vaoshoitult, ainult üks vendadest kargas pidevalt kannatamatult püsti, aplodeeris rõõmsalt, viskas oma punast mütsi. Selgus, et kübarameistri neljandast pojast sai näitleja. Ta oli väga kuulus, kuid tavaelus ei õnnestunud tal kunagi õppida oma tundeid ohjeldama.
Kübarsepa viies poeg laotas fotod vaikselt lauale. Vennad vaatasid ja nägid teda kuulsate inimeste seltskonnas.
Rohelise mütsi omanik oli haritud erinevates valdkondades, ta joonistas kaunilt, luuletas ja luuletas, lähenes kõigele ettevõetule väga leidlikult.
Nüüd võttis viimane kübarameistri poeg oma sinise mütsi peast. Kõik vennad nägid, kui palju teadmisi, tarkust ja armastust tema silmadest kiirgab. Temast sai õpetaja, paljud käisid temalt nõu küsimas ja kuningas usaldas temale pärija kasvatamise.
Vana kübarameistri pojad mõistsid, millise hämmastava pärandi oli nende isa neile jätnud.
Kõik tahtsid oma mütsi maha võtta, sest see oli neile juba palju õpetanud, ja proovida üksteise mütse. Nii arendasid nad endas uusi omadusi, mis võimaldasid neil saada õnnelikuks.
Sellest ajast on palju aega möödas, kuid mitmevärvilised mütsid liiguvad käest kätte ja lasevad end kanda neil, kes tahavad midagi uut õppida.
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad