Elas kord väsinud naine. Igal hommikul ärkas ta kuidagi ülesse, sundis end terve päeva tööd tegema ja läks kurnatult voodisse. Ta ei mäletanud enam, millal ta viimast korda tundis end puhanuna, täis jõudu ja soovi elada.
Ja nii see jätkus kuni hetkeni, mil väsinud naisest eraldus vari. See oli kuum suvepäev, kui oli vaja teha veel üks oluline asi, sest “ärge jätke homseks seda, mida saate täna teha”, “ilma vaevata ei saa ka tiigist kala kätte”, “kes ei tööta, see ei söö”. See viis naise väsimuse tippu. Vari hakkas temast eemalduma, jättes oma perenaise jõuetult kontoritoolile istuma.
Naine palus varju: „Palun tule minu juurde tagasi! Kui lähed, siis koos sinuga läheb kõik minu jõud…”
Vari vastas: „Jaa, see on õige. Sest mina olen sinu energia hoidja. Aga ma ei saa sind enam aidata. Sa oled raisanud peaaegu kogu oma jõu, ilma et oleks tagavarasid täiendanud. Sa oled viinud ennast täieliku väljakurnatuseni. Mõtle nüüd hästi: miks see kõik sinuga juhtus?”
„Ilma sinuta on mul seda raske mõista. Palun aita mind!”
Vari mõtles natuke, aga siis nõustus: Hea küll. Aga tingimusel, et sa läbid kolm katset, mis nõiuvad lahti sinu energia. Nõus?”
„Muidugi!”
„Siis kuula. Esimene ülesanne: tunneta oma selga, oma õlgu. Kas tunned talumatut koormust?”
Väsinud naine noogutas pead. Kuidas siis mitte tunda… Nii palju aastaid tassib ta nähtamatuid raskeid kotte.
„Siis anna oma koorem sellele, kellele on see jõukohane. Anna nendele inimestele NENDE ELU. Need on nende õppetunnid, nende võidud, nende areng. Aga oma osa jäta. Siis suudad alustada oma elu elamist.”
Oh kui raske oli naisel tunnistada endale seda, et ta kannab üldse mitte talle mõeldud kandamit. See ei olnud talle jõukohane, see imes temast energiat välja: sõbrannade, mehe ja vanemate mured. Ta kandis kõiki nende probleeme, nende raskusi ning püüdis neid lahendada, kuid kõik muutus ainult halvemaks. Kõigi jaoks. Aga nüüd on kõik. Aitab. Nüüdsest las elab igaüks enda elu.
Väsinud naine sulges silmad, kujutles igaüht, kelle kandami ta kunagi „heast südamest” enda peale võttis, ning mõttes andis neile nende osa tagasi.
Niipea, kui väsinud naine vabanes talumatust raskusest, hakkas telefon helisema. Teda otsisid kõik, kes olid talle kogu selle koorma kunagi pannud.
Väsinud naine vaatas hirmunult oma Varjule otsa: „Mida ma tegema pean? Nüüd hakkavad nad mind jälle paluma, et võtaksin nende kandami!”
Vari ei andnud alla: „Kui tahad olla terve, kui tahad, et kõik need inimesed elaksid täisväärtuslikku elu, kahetsemata midagi, siis läbi teine katse – õpi inimestele „ei” ütlema, kui see on vajalik.”
Naine noogutas pead, kuid tundis, et teine katse on esimesest veelgi keerulisem. Kuidas ära öelda? Mida temast mõeldakse? Aga äkki lõpetavad temaga suhtlemise? Aga äkki teda enam ei armastata? Kuid teha polnud midagi.
Naine vastas oma sõbranna telefonikõnele. Jutt oli mõttetu. Sõbranna üritas teda ära rääkida, et naine teeks tema eest kõik asjad ära. Aga väsinud naine muudkui õigustas ja õigustas.
Vari lähenes oma kaitsealusele ja ütles vaikselt ette: „Selleks, et õppida ütlema „ei”, on kõigepealt vaja õppida õigustamisest lahti saama. Vastasel juhul tunnetavad inimesed sinu ebakindlust ja hakkavad veenma niikaua kuni sa alla annad ning valad nende koorma enda õlgadele.”
Naine noogutas ja lõpetas kõne sõbrannaga kindla ja kõigutamatu „ei”-ga, samal ajal kaastunnet täis olles. See kõlas südame keeles umbes nii: sa oled mulle väga kallis ja just seepärast soovin, et sa elaks oma elu, usu, just siis saab ennast õnnelikuna tunda, sest kogedes kõike saatuse poolt saadetut õpid hindama seda, mis sul on ning sa püüdled oma unistuse poole, omandades kõik selleks vajalikud oskused.
Muidugi, mitte kõik ei mõistnud väsinud naist. Mõni lõpetas tõesti temaga suhtlemise (aga kas too üldse oligi sõber?), mõni solvus (jah, on vaja aega, et harjuda elama oma elu ning austama teise inimese elu), aga mõni leppis sellega.
Vari ütles: „On tulnud aeg läbida ka viimane katse. Ning siis tuleb sinu energia sinu juurde tagasi, sinu soov elada. Õpi puhkama. Selle jaoks kohtud sa sellega, kes sind kõige enam segab – oma Süütundega.
Kolmas katse oli kõige salakavalam. Süütunne vahetas halastamatult oma nägu ja häält.
Niipea kui väsinud naine üritas puhata, oli Süütunne kohal ja rääkis talle ema häälega: „Kuidas? Jälle laiskled? Mina siin töötan, aga sinul on lahe olla. Kuidas sul häbi ei ole?! Täna on niipalju asju teha vaja!”
Või siis oli kuulda isa häält: „Kui sa seda ei tee, siis keegi ei tee. Kõik läheb vett vedama. Mida? Ütled, et oled väsinud? Millest sa väsinud oled? Sa pole veel midagi teinud! Töötada, rohkem on vaja tööd teha!”
Ning Süütunne rääkis ka vanaema häälega: „Meie perre pole loodreid sündinud. Näe mina rabelen päev läbi ringi, isegi ei istu. Sina pead olema samasugune.”
Hääled nõudsid ja keelitasid, ning naine taipas, et ei suuda puhata, ei suuda isegi siis, kui lamab diivanil tundide kaupa, isegi siis, kui sõidab puhkusele maailma otsa…
Aga siis kostus see karje, tema mässu karje: „ Mul on õigus puhkusele! Võtan endalt maha puhkusekeelu needuse. Nüüdsest ma mitte ainult ei tööta, vaid ka puhkan täisväärtuslikult. Sest ei eksisteeri ainult päev, vaid ka öö. Aktiivsus vaheldub puhkusega ka looduses. Isegi vägev Emake Loodus puhkab. Ma ei looderda, vaid taastun, et olla terve, õnnelik, täis inspiratsiooni ja loomingulist jõudu. Ning siis ma teen midagi mitte seepärast, et pean, vaid et tahan teha kõike armastusega, rõõmuga, siira sooviga.
Sellest monoloogist piisas, et Süütunne kaoks. Väsinud naine teadvustas, et ta püüdis alati olla hea kellegi teise jaoks ning seetõttu keelas endale iseenda elu elamise, keelas endale puhkamise, enda arvamuse omamise. Ning sellest ei muutunud keegi õnnelikumaks, sest kõik muutus ainult keerulisemaks. Kuni selle ajani, kuni ta täielikult hingetuks jäi.
See päev sai puhanud naise jaoks kõige erilisemaks. Ta võttis mõnuga lillevanni, lebas oma lemmikraamatuga diivanil, imetles päikeseloojangu uskumatut ilu, hingates õhtuse kaste aroomi, kuulates õnnelike lootuste häält, tundes tagasituleva elu pekslemist oma südames. Temasse naasid mitte ainult energia, vaid ka tervis, ilu, rõõm, inspiratsioon, rahu … Ja kõik see ainult seetõttu, et lõpuks lubas väsinud naine endal …puhata.
/Nina Sumire/
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Allikas:
Kommentaarid puuduvad