Harilikku vereurmarohtu peetakse üheks vanemaks ravimtaimeks.
Kuuludes magunaliste sugukonda, siis murdes tema vart, eritub samuti piimmahla, aga kollakas-oranzikat.
Juba vanad kreeklased märkasid, et vereurmarohi puhkeb õitsele samal ajal saabuvate pääsukestega ja närtsib koos nende äralennuga soojale maale. Seepärast kutsusid nad teda „pääsurohuks“ (“chelidon” – pääsuke).
Maagias soovitatakse kanda vereurmarohtu kaasas, naha vastas.
Arvatakse, et see, kes kasutab vereurmarohtu, saab võidu vaenlaste üle, kohtus ning depressiooni üle, samuti aitab pääseda orjusest, olgu siis otseselt või kaudselt.
Vereurmarohul on üks huvitav omadus. Kui panna mahla või pulbrit bioaktiivse punkti peale kehal, siis otsib ta ise üles haiguse „juure” ja toimib ravijana.
Kommentaarid puuduvad