Viigikaktus ehk ämmakeel (Opuntia) on kaktuseliste perekond. Viigikaktused on väga dekoratiivsed. Paljud kasvatavad seda taime kodus.
Viigikaktuste vilju leiab peaaegu iga meie kaubaketi puuviljaletis. Kõik viigikaktused on söödavad, mõni on rohkem, aga mõni vähem maitsev. Tuntuim söödavate viljadega liik on suureviljaline viigikaktus, Opuntia ficus-indica.
Aga viigikaktused on tuntud ka oma raviva toime poolest. Viigikaktusest valmistatud tooteid leiab nii apteegist kui ka kosmeetikapoodidest. Meditsiinilistel eesmärkidel kasutatakse viigikaktuse varsi, vilju, õisi.
Toatingimustes õitsevad ainult väga vanad taimed, mida suvel on hoitud õues.
Tuntumad toas kasvavad liigid:
– Harilik viigikaktus, Opuntia monacantha.
– Kuld-viigikaktus, Opuntia microdasys.
– Valgekarvane viigikaktus ehk Aaroni habekaktus, Opuntia Leucotricha.
– Purpur-viigikaktus ehk must-keerdviigikaktus, Opuntia Macrocentra.
– Mojave viigikaktus, Opuntia phaecantha.
– Opuntia basilaris, rahvakeeli kobrasaba-kaktus või kobrasaba-viigipea.
Mõned viigikaktuste liigid elavad juba üsna hästi üle ka Eestimaa talve, seda tõestavad katsetused Tartu Ülikooli botaanikaaias. Kuna mõned viigkaktused taluvad kuni 30-kraadist pakast, siis pole ime, et neid pakuvad avamaataimedeks ka Eesti puukoolid. Looduses on niiskuse- ja külmakindlamateks osutunud liiv-viigikaktus (O. arenaria), habras viigikaktus (O. fragilis), sindel-viigikaktus (O. imbricata), mojave viigikaktus (O. phaecantha), rohkeastlaline viigikaktus (O. polycantha) ja purpur-viigikaktus (O. Macrocentra).
Nii nagu igal asjal, on ka viigikaktuse söömisel ja seespidisel tarvitamisel omad vastunäidustused.
*
Kommentaarid puuduvad