Tee kohal seisis viltu kasvanud puu.
Möödus mõni aasta, kui üks tema sirge kaaslane küsis:
“Mis sa seal teed, et sa niiviisi viltu oled?”
“Kas sa siis ei näe, et kukun, ” vastas kalduolev puu.
Mõne aasta pärast küsis sirge:
“Miks sa siis ükskord juba maha ei kuku? Saaksid rahu…”
“Küllap ma kunagi maapinnani ka jõuan,” arvas viltune puu.
Aeg läks ning lõpuks varises sirge puu jala pealt ning prantsatas maha.
Kalduolev puu oli ikka endises asendis.
Maaslamaja küsis: “Mis sina seal teed?”
“Eks ikka sama, mis ennegi. Kukun.”
“Aga näe, mina juba olen maas. Millal sina ükskord niikaugele jõuad?”
“Noh, ega see asi igaühe käes sama hõlpsasti käi, ” arvas viltune puu.
/rahvajutt/
Tõlkinud Ingrid Prass
CopyRight ©
Kommentaarid puuduvad