John Onanuga:
„See reegel on õpetanud mind jääma rahulikuks ja enesekindlaks igal ajal ja igal pool. Nii et olen oma emale selle eest siiralt tänulik. Mäletan alati seda lugu “märjade pükstega”, millest minu täiskasvanuks saamine alguse sai.
Ükskõik, kuidas me oma elu ka planeerime, juhtub iga päev juhtub meiega ettenägematuid ja ootamatuid asju. Eile ei osanud sellist olukorda isegi ette kujutada, kuid täna – palun väga: lahendage see! Just sellistel pöördepunktidel avaldub meie tõeline iseloom: kuidas reageerime saatuse pöördele, millise otsuse ja kui kiiresti teeme? Või võib-olla me lihtsalt peidame pea liiva alla ja teeme näo, et midagi ei juhtu? Sarnaseid olukordi tuleb ette kogu aeg, igaühega meist. Ja ma pole erand. Loomulikult ei hüppa ma rõõmust, kui see kõik juhtub, kuid ma ei paanitse ka.
Mind aitab 72-tunni reegel, mida kasutavad kõik täiskasvanud inimesed. Ema rääkis mulle sellest esimest korda, kui ma veel keskkoolis käisin.
Jõin joogipurskkaevust vett ja järsku läks see katki ja… oh jumal! Kujutate ette: olin pealaest jalatallani märg. Püksid olid eriti masendavad: need jäid mulle sõna otseses mõttes külge nagu sukkpüksid baleriinil. Segadus missugune! Ja mis te arvate? Et ema jättis kõik, jooksis koju kuivade pükste järele, et saaksin püksid ümber vahetada? Üldse mitte. Ta ütles, et see on nii kah igatahes täiesti normaalne ja kui järele mõelda, on see isegi naljakas. Kui koju jõudsime, rääkis mu ema mulle sellest väga tõhusast taktikast, 72 tunni reeglist. See ütleb, et kui teie elus juhtub midagi, mis lööb teil sõna otseses jalad alt, siis ärge sattuge paanikasse ja ärge andke emotsioonidele järele. Tehke 72-tunnine paus ja laske olukorral jahtuda.
Niisiis, 72 tundi. Kolm päev Esimesel päeval olete närvis, kõnnite nurgast nurka, taasesitades juhtunut uuesti. See on normaalne. Me kõik oleme sellised. Kuid teisel päeval teie nördimus, hirm või piinlikkus taandub. Veelgi enam, hommikust saati. Saate juba naeratada ja isegi arglikult nalja teha selle üle, mis teile muret valmistab. Noh, kolmandal päeval juhtub midagi olulisemat või veelgi “piinlikumat” – nii läheb eelmine juhtum kohe meelest.
Testisin seda reeglit enda peal. Vaatamata sellele, et olin ikka veel vihane oma ema peale, kes ei toonud mulle kuivi pükse ega päästnud mind “üldise häbist” (nagu mulle tol hetkel tundus), olin siiski nõus täpselt pausi tegema. 72 tundi. Ja ma ei eksinud! Esiteks olin veendunud, et see reegel on tõeliselt maagiline, ja teiseks aitas see mind hiljem rohkem kui korra elus välja!
Kui kasulik oli 72 tunni reegel keskkoolis! Pole saladus, et enamik keskkoolis käivaid lapsi satub aeg-ajalt hätta. Mõned mu klassikaaslased said sellega hakkama peaaegu iga nädal! Aga mitte mina. Sest ma olin relvastatud 72 tunni reegliga.
Millal me asju veel hullemaks teeme? Siis, kui läheme närvi ja satume paanikasse, mille tõttu teeme lolluse lolluse järel. Erinevalt oma klassikaaslastest reageerisin kõikidele ettenägematutele olukordadele alles 72 tunni järel. See tähendab, et ei reageerinud üldse. Tähendab, siis lihtsalt naersin ja tegin nalja. Ja tõesti: lõppude lõpuks ei juhtunud midagi kohutavat!
Mäletan, kuidas mul ükskord oli selle reegli sisselülitamine väga raske. Aga ikkagi tegin seda. Ja mõjuval põhjusel: mõistsin, kui oluline ja eluline see reegel on.
Niisiis, sel ajal käisin ma keskkoolis, 10. klassis. Mängisime sõbraga vahetunnis ja ma lükkasin ta kogemata põrandale. Ta lõi, ehmatas. Tekkis piinlik paus. Kõik klassikaaslased seisid ja vaatasid, mida ta järgmiseks teeb. Ma arvan, et see oli põhjus, miks ta püsti hüppas ja mind tahtlikult lõi. Nüüd vaatasid kõik mind: loomulik reaktsioon oleks olnud löögile samamoodi vastata – löögiga. Ja tõepoolest, see oli mu esimene mõte: “Oh, ma näitan sulle nüüd! Ju mina kogemata ja sina – nii ja naa – tahtlikult! Siis aga meenus mulle 72 tunni reegel ja ütlesin endale: “Ta lihtsalt lõi sind.”
Kuid klassikaaslased seisid mu ümber ja ootasid mingit reaktsiooni. Ainult argpüks ja nõrk nende meelest ei vasta ju, kui teda lüüakse. Peas keerles üks mõte: “Mida ma selle kõigega tegema peaksin?” Ja mul oli otsuse tegemiseks vaid paar sekundit. Löök polnud liiga tugev, aga tõsiasi ise: sa said peksa ja – ilma põhjuseta. Kõigi suureks üllatuseks keerasin ma lihtsalt ringi ja lahkusin. Ei öelnud sõnagi. Isegi ei vaadanud oma ründajale otsa. Jah, ma võiksin vastata nii, et see oleks talle kauaks meelde jäänud. Aga mida ma saavutaksin? Midagi, mis raskendaks olukorda veelgi ja homme seisaksid mu vanemad juba direktori kabinetis? Kindlasti. Nii et ma lihtsalt mäletasin 72 tunni reeglit ja hoidsin end tagasi.
Lahkudes mõistsin tõeliselt, kui võimas oli see lihtne reegel, mida mu ema minuga jagas. Sain aru, et kõige lootusetumates (nagu meile tundub) ja rasketes olukordades töötab see nagu “võluvits”. Jah, esimestel minutitel sa ise ei tea, kuidas see lõpeb. Kuid möödub vaid 72 tundi ja sa mõistad, et tegid õigesti.
Mis puudutab lugu mu sõbraga, siis mõne päeva pärast tuli ta minu juurde ja vabandas. Kas kujutate ette, kui ma poleks end siis tagasi hoidnud ja teda vihahoos peksnud? Jah, me ei räägiks temaga elu lõpuni. Ja seda mille pärast? Ja nii me lihtsalt surusime kätt ja naersime juhtunu üle. Ütlesin talle, et ma ei pane talle pahaks ja teile teadmiseks, me oleme ikka sõbrad!
Seega on 72-tunni reegel tõesti universaalne ja igas olukorras väga tõhus. Tänu temale suutsin oma elus nii palju probleeme vältida ega hakanud „perutama”. Mis ma oskan öelda – see muutis mu elu täielikult! 72 tunni reegel on õpetanud mind jääma rahulikuks ja enesekindlaks igal ajal ja igal pool. Kuhu ma ka lähen, mis ka ei juhtuks, ma tean, et lõpuks saab kõik korda. Nii et ma olen oma emale siiralt tänulik ja mäletan alati seda lugu “märjade pükstega”, millest tegelikult minu täiskasvanuks kasvamine alguse sai. Sest ilma selle reeglita oleksin teistsugune inimene.”
*
Olgu siis veelkord siinkohal välja toodud see 72 tunni reegel:
Kui teie elus juhtub midagi, mis lööb teil sõna otseses jalad alt, siis ärge sattuge paanikasse ja ärge andke emotsioonidele järele.
Tehke 72-tunnine paus ja laske olukorral jahtuda.
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad