Nagu seletavad eksperdid, on loodus eriti hea siis, kui me tunnetame seda sensoorsel tasandil. Seetõttu on looduse reaalsusesse sukeldumine tõeliselt hindamatu.
Carl Gustav Jung uskus, et looduslik elu – see on “hinge toitev pinnas”. Selles on veendunud ka tänapäeva teadlased. Saame looduselt tuge isegi siis, kui pöördume selle poole oma kujutluses.
Loodus – see on maagia. Lapsepõlves kujutleme end maagilisi võimeid omavate kangelastena. Täiskasvanuna ei mängi enamik meist enam kangelasi, kuid igaüks saab siseneda looduse imelisse maailma ja lasta endast läbi selle olendite jõudu, soojust ja tarkust.
Aga ometi on vahetut kohtumist otse loodusega raske millegi muuga asendada.
Parim on reaalne, mitte virtuaalne laadimine. Otsene füüsiline kontakt loodusega on kasulikum kui kaudne: värvid, huumuselõhnad, lindude sirin, lehtede sahin, tuulemüra puudes, mille koort saab katsuda…
See polüfooniline kogemus küllastab kõiki meeli, jätab hinge kustumatuid muljeid ja jääb kauaks meelde. Kogemus, mida vajavad nii meie ise kui ka meie lapsed.
Loodus – see on elu allikas. Me kõik oleme looduse lapsed. Ta on meie jaoks sama tervendav nagu on seda ema armastus.
*
Kommentaarid puuduvad