Õnnelik abielu on paljude naiste unistus.
Miks ta nii tihti tõeks ei saa?
Oleme kuulnud igasuguseid seisukohti. Traditsioonilisi ja mittte traditsioonilisi.
Ühed räägivad, et elavad nagu tahavad. Teised jälle, et peab kohanema, kompromisse tegema ja ohvreid tooma, õnne nimel.
Osadel õnnestub, teistel jälle mitte.
Tundub, et ühist retsepti vist polegi.
Aga mida soovitavad psühholoogid?
Kuidas tegelikult?
Kas olete märganud, et mingil eluetapil hakkaksid justkui mineviku situatsioonid teie juurde naasma? Aeg, mil minevik on tagasi. Mingil sarnasel kujul. Tekib küsimus – MIKS?
Võlgade tagasiandmise ehk laialijagamise etapp.
Jah, mingil ajal hakkab justkui minevik tagasi tulema. Te ei saagi aru, mis põhjusel ja miks just nüüd. Te lihtsalt elate oma elu, aga ükskord äkki see algab ja…
Ühe nädala jooksul hakkavad kõik endised “äkki” välja ilmuma või elu pöördub nii, et peate täiskasvanuna mõneks ajaks naasma oma vanematekoju või võib-olla lahkub lähedane teist ja see sarnaneb väga paljude aastate taguse looga, kui te jätsite samamoodi selle, kes teid armastas.
Hoida aktiivselt suhteid paljude inimestega, propageerida iseennast ja oma ideid, teha kiiresti otsuseid, olla pidevalt nähtaval ja kättesaadav – üritades sellist hoiakut, tunnevad paljud meist end ebamugavalt.
Kuidas säilitada harmooniat iseendaga neil, kelle jaoks tänapäeva elu on liialt tugevaks ärritajaks?
29-aastane naine tunnistab:
“Lapsest saati ei meeldi mulle suured seltskonnad ja kollektiivid. Tunnen end kurnatuna, ehkki näen suurepäraselt, et minu karjäär sõltub suuresti minu soovist olla meeskonnas aktiivne mängija.”
Aga mees introvertide netifoorumis ei mõista, miks tema sõbrad teda rahule ei jäta: “Miskipärast arvavad kõik mu ümber, et ma olen üksildane ja püüavad pidevalt minu meelt lahutada. Selle tõttu pean suuri jõupingutusi tegema, et neid pidevalt veenda, et mulle meeldib veeta puhkepäevi üksi kodus olles. ”
Jah, meie aeg tänapäeval sobib ideaalselt ekstravertidele – inimestele, kes on avatud, aktiivsed ja laadivad oma patareid täis ümbritsevatest inimestest. Nad on alati nähtaval, edukad, määravad tempo ja tooni.
Introverdid on sageli nähtamatud, kuna nad kalduvad jääma varju ja eelistavad mõnikord suhelda pigem iseendaga kui ükskõik millise seltskonnaga või ühiskonnaga.
Introverdid ei püüdle tingimata positiivse meeleolu poole, sest tugevad emotsioonid takistavad neil ennnast kuulmast.
ALLPOOL SELLEST, MIKS INTROVERDID ON SELLISED JA KUIDAS SIIS HAKKAMA SAADA:
Värvide sümboolne tähendus erineb kultuuriti ja on ka eri ajastutel erinev.
Kõige iidsemad vaimsed traditsioonid on neile omistanud energeetilisi omadusi.
Kundalini jooga seob kõik tšakrad – energiapunktid, mis asuvad joonel ristluust pealaeni – oma värviga.
Kabbalas, juudi esoteerika traditsioonis, on kümnest loomejõust igaüks oma värviga.
Juba ammustest aegadest on inimesed nimetanud spetsiifilisi vibratsioone, mis lähtuvad soojadest ja külmadest värvididest.
See seletab, miks diagnoosimiseks või raviks kasutati teatud kultuurides värve, näiteks Hiinas või Vana-Egiptuses.
Meile lähemal ajal, 19. sajandi lõpus, uuriti aktiivselt nende raviomadusi. Alates 1976. aastast on Maailma Terviseorganisatsioon tunnustanud kromoteraapiat kui lisaravi. Ligikaudu 30 aasta jooksul on värvid olnud enese tundmise ja isikliku arengu vahend.
Koolkondi ja lähenemisviise on palju, kuid kõik on ühel meelel: värvid võivad meie kohta palju öelda.
Meie värvivarjundi valik on väga kõnekas. See kajastab meie olukorda, ootusi ning peamisi tugevusi ja nõrkusi kõigis eluvaldkondades.
Siinkohal ühe prantsuse värviterapeudi poolt koostatud värvitest.
Selle testi eesmärk on aidata kindlaks teha meie isiklikku armastuse energiat.
Kellelegi ilmselt ei ole võõras nähtus, et mingil ajal kipuvad asjad kas paigal seisma või allamäge minema või et meile hakkab tunduma, et me oleme „välja kasvanud”.
Sageli püüame vägisi veel vanamoodi toimida, püüdes säilitada…
Aga aeg ei püsi paigal, vaid liigub, sündmused muutuvad, vormid ja manifestatsioonid muutuvad.
Kogu universum on pidevas muutumisprotsessis.
Meie viime läbi samu muutusi.
Mees ja naine abielluvad või hakkavad lihtsalt ühe katuse all elama…
Joovastav algus. Lõpuks ometi saab teha kõike koos – ärgata, ennast tööks valmis seada, õhtusööki valmistada, koeraga jalutada, lugeda, aktiivseks muutuda või vedeleda nädalavahetusel voodis. Kuid selgub, et tegelikult ei saa see niimoodi jätkuda kaua…
Aeg-ajalt aga tahaks siiski üksinda teed juua, teha majapidamistöid või lihtsalt vaadata vihma, ilma et juures oleks armastatud teinepool.
Mõnda see nähtus hirmutab: kas armastus on tõesti möödas, kas argielu võib tundeid tapma hakata, kas abielu oli tõesti viga?
Mis toimub?
Kui täiskasvanud inimeste vähki haigestumine on kuidagi arusaadavam, siis väikeste laste puhul paneb see imestama, et miks küll ometi. Rääkimata siis veel vastsündinutest. Nad ju alles sündinud ja täiesti süütud…
Vanemad võivad hakata ennast süüdistama, et on midagi valesti teinud. Aga mida? Ei tea…
Võib tunduda, et kaasajal väikeste laste vähki haigestumine üha suureneb.
Aga see võib olla lihtsalt illusioon, sest varem ei olnud võimalik korralikult haiguste-surmade tõelisi põhjusi diagnoosida. Samuti on tänapäeval keskkond palju saastunum, kahjulikku kiirgust rohkem. On tõusnud vanemate vanus, aga arvatakse, et mida suurem on isa ja ema vanus, seda suurem geenimutatsioonide risk. Arvatakse ka, et põhjus ei ole keskkonnas, sest ümbrusega kontakti ajaline pikkus on väikelapsel liiga lühike olnud.
Probleemi on uuritud erinevastest külgedest.
Siinkohal tulevad kindlasti arvesse erinevad põhjused, mis aga on siiski omavahel lahutamatult seotud.
Millised need põhjused siis on?
– Kas tead, mis tundub vananemises kõige hirmsam?
– Mis siis?
– Sa muutud nähtamatuks. Nooruses oled sa midagi: oled ilus, kole, tugev, atraktiivne, hirmutav, seksikas… Vanusega kaob see kõik ära. Sinust saab järgmine hästi kulunud pintsakus vanamees või kampsunis eideke. Sa muutud nähtamatuks. Läbipaistvaks… Lihtsalt nii tundub. Kas just kõigile, aga…
Jah, nii on. Aga kuidas see juhtub?
Kipub nii olema, et vanaemade ja vanaisade kõige iseloomulikumaks individuaalseks omaduseks saab vanus. Vanainimeste kohta ei räägita, et ta on näiteks insener või raamatupidaja. Öeldakse, et ta 76-aastane või juba peaaegu 80-nene.
Peale teatud vanuse saavutamist väheneb järsult nende inimeste hulk, kes tundsid eakat inimest, kes teadsid, kes ta oli, mida oskab, mida armastab, kuidas elab. Tema kolleegid ja sõbrad kas siis surid ära või muutusid praktliselt väheliikuvaks. Nad väljuvad kodunt ainult selleks, et minna lähimasse poodi ega kohtu enam üksteisega.
Lapsed oma sõpraderingiga on läinud kaugele elama ning armastavad „esivanemaid” ainult mobiiltelefonis. Vana trepikoda täitub aina uute naabritega. Ning ka poodi ei ole jäänud tuttavaid müüjaid.
Õueseltskond teab eakate kohta ainult korterinumbrit ja vanust. Kaks numbrit. Keda huvitavad numbrid? Paremal juhul aitavad nad kotti ukseni kanda ja ukse ette maha panna. Ja mis toimub ukse taga, kellelgi pole seda teada vaja.
Vanainimesed – nimetu maailm.
Sageli me ei mõista, milline vaakum järk-järgult ümbritseb meie vananevaid isasid ja emasid. Me ei saa aru, miks ema helistab meile viis korda päevas ja segab sellega meid väga. Miks isa nõuab arvestust asjade kohta, mis teda üldse ei puuduta … Vanad tahavad lihtsalt, et keegi neid hääle järgi ära tunneks. Nii siis helistavad, kardavad seda ühendavat niiti kaotada. Kiirustavad seda niiti ära kasutama, kuni ta veel katkenud pole…
Elasin lapsena suures majas. Igas trepikojas oli meil oma “vanaema”. Ei, see oli kellegi teise vanaema, kuid kogu trepikoda kasutas vanaema-teenuseid. Tema kätte jäeti väikeste laste jaoks võitmeid hoiule, kui nad tulid koolist siis, kui vanemad olid veel tööl. Võtmed pandi tema vineerist lauakesele esikus. Sinna jäeti ka paberilehekesi teadetega, kodustele edasiandmiseks. Lõpuks unustavad ju lapsed alati kõik (kõigil polnud siis kodutelefone, mobiiltelefonist rääkimata). Vanaemal olid laua peal suurel paberitükil võtmehoidjad numbritega. Alati andis need lastele üle koos õpetlike meeldetuletustega. Õppisin muusikastuudios akordionit mängima. Ta teadis meist rohkem kui meie vanemad. Vanaema elas teisel korrusel. Suvel, et mitte enda koju kõrgemale korrusele minna, jooksime sageli õuest tema juurde, et juua saada. Ja vanaema tõi asjalikult meile maitsvat kraanivett täis emailitud kruusi.
Aga pärast saime me suureks. Vanemad ei kartnud enam, et kaotame koolis võtmed ja andsid need meile kaasa. Õppisime ise lõunaks toitu valmistama. Vanaema trepikojas juures muutus tarbetuks. Seetõttu ei pannud me tähele, kuidas ta kadus.
Ja nüüd mõtlen, et ma isegi ei teadnud, mis ta nimi oli …
/Boris Sav/
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
„Raevu vastandiks ei ole mitte rahulikkus, vaid empaatia.” /Mehmet Oz/
Kõigepealt aga selgituseks, mis on empaatia ja kes on empaadid.
EMPAATIAST JA EMPAATIDEST….
Empaatia – see on võime mõista teisi ning neile kaasa tunda. Kui te olete empaat, siis see tähendab, et teile (kas te seda tahate või mitte) mõjub teiste energia. Te olete võimeline mõistma mitte ainult seda, mida teised tunnevad, vaid ka seda, miks. Kõigil empaatidel on väga hästi arenenud intuitsioon, sest ei ole ühte ilma teiseta.
Empaatia – see on kaasasündinud ning intuitiivne omadus, mis on kaugeltki mitte igaühel. Olla empaat – see on palju rohem kui lihtsalt tundlik olemine teiste tunnete suhtes. Empaat tunnetab endas teiste inimeste hingelisi vajadusi ja füüsilisi tundeid, ning sageli on võimeline selle alusel määrama inimeste motivatsiooni ja kavatsused.
Kust tulevad need solvumised, milleni viivad ja kas neist on võimalik vabaneda?
Lugu elust endast:
Naine ja mees abiellusid üsna varases eas. Peaaegu kunagi enne kooselu ei kogenud nad emotsionaalset-hingelist lähedust teiste inimestega.
Naise ema oli tõeline suuremat vastutustunnet omav superema, ta töötas hommikust õhtuni, tegi süüa, käis poes, koristas, haldas perekonna rahandust, aitas lastel kodutöid teha ja tegi vabal ajal vabatahtlikku tööd. Naine kasvas üles veendumuses, et hea naine ja ema peaksid sellised olema. Üritades vastata kõrgendatud standarditele, oli ta pidevalt väsinud ja vihane, teda piinasid sageli stress ja ärevus.
Tema mehel oli vastupidine iseloom. Ta elas rahulikult, mõnikord jõudis see vastutustundetuseni. Ta vajas vähem korda ja kontrolli kui tema naine. Mõnikord täitis ta naise pidevaid palveid-soove, mõnikord mitte. Ja kuigi mees veenis ennast, et tema naise regulaarsed meeldetuletused teda ei ärritanud, kogunes temas pahameel.
Naine suhtus temasse kui lapsesse. Naine ise oli üha enam pahane, et ta pidi nii palju asju enda peale võtma.
Polnud üllatav, et mingil hetkel ei suutnud nad enam oma tundeid vaos hoida. Olukord teravnes piirini, kui mees alustas armuromaani oma naise ühe lähima sõbrannaga. Naine viskas oma mehe majast välja.
Mees polnud kunagi varem üksi elanud; motellis viibimine oli tema jaoks ebaharilik. Ta oli sündmuste pöördega rahulolematu, ta ei osanud oodata, et naine on valmis ta oma elust välja jätma.
Ta oli otsustanud naise tagasi saada ja palus anda talle veel üks võimalus. “Mitte mingil juhul,” muigas naine. Mees veenis, lubas, et juhtunut enam ei juhtu. Kolm kuud hiljem nõustus naine koos pöörduma perepsühholoogi poole.
Aja jooksul mõistsid mõlemad, et nad lõid koos sellise atmosfääri, mis ajendas meest reetma. Neile sai selgeks, et mängitud rollid – sõnakuulmatu poiss ja kontrolliv ema – määrasid kooselu hukule.
Nad hakkasid töötama suhete struktuuri ümberkorraldamise nimel, et muuta need võrdsemaks ja jagada vastutust.
Naine mõistis, et haarates võimu enda peale, võttes ise kõik otsused individuaalselt ja hoides meest kontrolli all, jättis ta mehe ilma võimalusest olla talle võrdne partner. Mees mõtles varem, et suudab elada ilma kodu ja laste eest hoolitsemata. Ta ei mõistnud, millist hinda pidi ta maksma, kui üritas oma kohustuste eest põgeneda.
See aeg, kui nad eraldi elasid, tundus mees olevat läbinud täiskasvanu elu koolituse. Esmakordselt vastutas ta ise ostude tegemise, pesemise, koristamise, toiduvalmistamise, rahahalduse, laste kasvatamise eest. Aja jooksul lakkas ta kartmast vastutust, enesehinnang ja eneseaustus kasvasid.
Naine märkas, et ta muutus kompetentsemaks, ja hakkas ka meest rohkem austama, tema pahameel ja rahulolematus kadusid järk-järgult. Ta suutis uskuda, et ta on mehe jaoks oluline, nägi, et mees näitas üles armastust ja hoolivust. Tasapisi hakkas mehe truudusetusest tulenev valu vaibuma, ta suutis talle andestada.
Esmalt hakkasid nad pereotsuseid tegema koos.
Nad ei pidanud mitte kellegagi kogema intiimsust sellise hingelise lähedusega nagu nad nüüd tundsid. Nad hakkasid jälle koos elama, lubades säilitada täielikku võrdsust.
Kui paaris jätkub võimuvõitlus, tekib intiimsus vaid harva ning korraks. Intiimsus on siis ebastabiilne ja illusoorne.
Vajadus stabiilsuse, kontrolli ja domineerimise järele ei võimalda suhetes pidevat hingelist-emotsionaalselt lähedust.
Tõeline lähedus algab kaugelt…
Seinad, mis eraldavad partnereid ja hoiavad ära intiimsust, kukuvad, kui on olemas usaldus, turvalisus ja vastastikune austus. See loob aluse võrdsetele suhetele.
Aja jooksul õpime ära tundma, mis kutsub esile kaitsvate käitumisharjumuste juurde naasmise, ja neutraliseerime need süstemaatiliselt nii iseseisvalt kui ka partneri abiga.
See on tõesti väsitav ja ohtlik töö, mis on võrreldav kaevuri tööga miiniväljal, ja see nõuab suurt julgust.
Tasuks saab rõõmu ja armastust, mis on võimalik ainult võrdsete suhete korral.
/Linda ja Charlie Bloom, psühhoterapeudid paariteraapia alal/
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Allikas: