Mandariinikoorte aroom seostub paljudel inimestel jõulude, aastavahetuse ja talvega. Tasub vaid koju tuua mõni mandariin, kui kohe tekib pidulik atmosfäär.

Kuid mandariine süües ei tasu koori ära visata. Arstid väidavad, et neil on palju väärt omadusi.

KOOSTIS..

Mandariinikoored sisaldavad salvestroole, fütontsiide, flavinoide, palju vitamiine C, K, beeta-karotiini, D, B1, B2, B3, B6 ja B9, selliseid olulisi mineraale nagu magneesium, raud, fosfor, kaltsium, kaalium, seleen ja tsink.

Mandariinikoortel on toime viiruste ja põletike vastu.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Harilik luuderohi, Hedera helix, see igihaljas taim, on tuntud ka selliste rahvakeelsete nimetustega nagu aknavääne, efei, jooksvarohi, taevatäht.

Luuderohi ei ole talle ilma põhjuseta nimeks pandud. Vanarahvas on temaga ravinud mitmeid luuhaigusi. Selleks tehti keedist, milles vannitati haigeid kohti.

Arvamus, et luuderohi on parasiittaim, kes imeb teistest taimedest mahlad välja, on vale arvamus. Selle taimel on normaalne juurestik, et varustada ise ennast vee ja mineraalsooladega.Tal lihtsalt on ronimiseks tuge vaja.

Iluaedades on teda kasvatatud juba isegi antiikajal. Hedera oli luuderohu nimetus Vana-Roomas.

Meil kasvab luuderohi aedades, parkides, majaseintel. Aga ka meie loodusest, st metsast võib leida. Näiteks Lääne-Eesti saartel ja mere ääres, kus talved on pehmemad. Seal ronib ta niisketes varjulistes sega- või lehtmetsades kuni kuue meetri kõrgusele puu otsa, mõnikord jaksab aga vaid mööda maapinda roomata. Ta on meie tõeline liaan. Võibki kasvatada ka pinnakattetaimena.

Paremini õnnestub luuderohtudel talvitumine, kui nad märkavad sügisel varem kasvamise lõpetada ja talve vastu valmistuma hakata. See juhtub kuivema mullaga kasvukohas. Teisisõnu – liivases kohas kasvades on nad kenasti elus püsinud. Paljundada saab pistikutega, mis lastakse juurduma minna.

Õitseb sügisel, augustist kuni novembrini. Eestis õitseb harva, ainult sooja pika sügise korral võib õitseda ka novembri lõpus. Luuderohi on hea meetaim.

Loodusest ei või luuderohtu ei ravimiks ega ka kaunistuste punumiseks üldse korjata, sest ta on meil looduskaitse all.

Muidugi kasvatatakse ka toataimena. Aitab puhastada toaõhku, ka erinevatest seentest-hallitusest. Luuderohi on üks parimaid õhupuhastajaid üldse. Eemaldab õhust kahjulikud mürkained.

Taime ravivad omadused on ka teaduslikult tõestatud. Harilkust luuderohust on valmistatud näiteks ka apteegis müüdav köhasiirup „Hedelix”, „Herbion” jt siirupid, tabletid, tilgad.

Harilik luuderohi on ka ravimina määratletud raviomadustega ainete ja taimede nimekirjas: https://ravimiamet.ee/ravimina-m%C3%A4%C3%A4ratletud-raviomadustega-ainete-ja-taimede-nimekiri

Ettevaatust! Taim on mürgine, eriti mürgised on viljad!

Seespidine ravi peaks toimuma ainult arsti kontrolli all.

Ohutum on kasutada lehti ja koort, kuivatatuna.

Seetõttu on allpool antud just neid retsepte, nii sees- kui ka välispidiseks tarvitamiseks.

 

ENERGIA JA MAAGIA…

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Jõhvikad, kuremarjad, karumarjad, karbalad, pluuknad, rabamarjad.

Eestis kasvab tegelikult 2 jõhvika liiki: harilik jõhvikas ja väike jõhvikas.

Neid marju on ainsana metsamarjadest võimalik korjata püsivate külmade saabumiseni.

 

Meie rabades kasvav jõhvikas olevat legendi kohaselt sookollide peidetud rubiin.

Aga Põhja-Ameeria põlisrahvaste legendide järgi on jõhvikas nende kangelaste veri, kes võitlesid kurjade hiiglaste vastu.

 

Teadaolevalt avastasid jõhvika tervistavad omadused kõige enne just ameerika põlisrahvad, kasutades neid marju erinevate haiguste, põletike ja infektsioonide korral. Näiteks pandi jõhvikate ja maisijahu segu haavadele veremürgituse vältimiseks.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Haisev jooksjarohi on ravimtaimena tuntud juba 2. sajandist e.m.a., mil Vana-Rooma arst Galenos pidas teda suurepäraseks uriinieritust suurendavaks taimeks.

Samuti on teada tema kasutamine Vana-Kreeka arsti Dioskoridese poolt, kes oma meditsiinilistes kirjutistes on lisaks öelnud, et taim puhastab verd.

 

Ononis arvensis, haisev jooksjarohi, luuvalurohi, luutõverohi, luuvaluleht, luuderohi.

Eestis kasvab haisva jooksjarohu kõrval ka teine jooksjarohi, roomav jooksjarohi.

Neil on kerge vahet teha: üks on kleepuv ja lõhnab ebameeldivalt (kui taime muljuda), teine ei lõhna üldse.

Mõlemad sobivad lõikelilleks.

Kasvab niitudel, loodudel, teeservades, mere ääres. Paiguti Põhja- ja Lääne-Eestis.

 

Haisev jooksjarohi on hea meetaim.

Maapealsetest osadest saab kollast ja rohelist riidevärvi.

Noori lehti saab kasutada toiduks, kui need keeta ära soolases vees.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Heal lapsel mitu nime:

maapirn, maaõun, topinambur, päikesejuur, mugul-päevalill, hiina kartul, Jeruusalemma artišok, Helianthus tuberosus.

Nii hea, et teda kasutatakse nii ametlikus meditsiinis kui ka rahvaravis.

Maapirn ise pärineb Põhja-Ameerikast, kus põliselanikud nimetasid teda päikesejuureks. Tänaseks on teada umbes 300 sorti. Osadel sortidel mugulad üldse puuduvad ja neid kasutatakse dekoratiivsel eesmärgil.

Maagias on tal samaväärne koht päevalillega, esindades Päikest.

Maapirnil on unikaalsed omadused. Teda peetakse pikaealiste söögiks.

Suur tähtsus ei ole ravitsemisel mitte ainult mugulatel, vaid ka maapealsetel osadel – vartel, lehtedel ja õitel, tarvitades neid nii värskelt kui ka kuivatatult. Tarvitada saab nii sees- kui ka välispidiselt.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Paljud peavad võillille parimal juhul sümpaatseks lillekeseks. Aga nende jaoks, kellel on aed, on võilill tüütu umbrohi, kellest on raske lahti saada.
Samal ajal hinnatakse paljudes maades võilille kasulikke omadusi.
Peale juurte saab võilillel tarvitada ka õisi, lehti ja varsigi.

Teda süüakse, kasutatakse farmaatsias ning isegi tööstuses, sest võilille osad liigid sisaldavad naturaalset kautšukit. Seetõttu kasvatatakse seda taime spetsiaalselt, et toota temast kummi.
Spetsiaalselt kasvatatakse võilille Jaapanis, USA-s, Indias ja Euroopas.
Eriliselt austavad selle lille kollaseid õisi prantslased, kultiveerides võilille ja kasutavad kulinaarias. Muide, tänu prantsuse kolonistidele ilmusid võililled Ameerika mandrile, sest prantslased viisid võillille seemneid sinna spetsiaalselt selleks, et territooriumi omandamise esimestel aastatel oleks, millest toituda.

 

MAAGIAS…

Võilill esindab õhu elementi ja on pühendatud Jupiterile.
Võilille on ammustest aegadest kasutatud ennustamiseks, eriti kui armuasjad teevad muret.
Ta aitab tugevdada selgeltnägemise võimet, teda kasutatakse ka vaimude väljakutsumisel ja salasoovide täitumiseks.
Võilillel on võime öelda inimesele, kui vanaks too elab. Selleks puhutakse võilille seemned laiali ja seejärel kogutakse kokku. Seemnete koguarv ütlebki, kui vanaks te elate.
Võilillelt saab huviline ka teada mitu aastat tal veel abiellumiseni aega on. Jällegi peab puhuma võililleseemneid ja nii mitu korda kui kulub kõigi seemnete ärapuhumiseks, nii mitu aastat on veel selle õnneliku (õnnetu) sündmuseni jäänud.
Röstitud võilillejuure tee joomine tugevdab jooja vaimujõudu.
Juure matmine maja loodenurka aitab kohale tuua soodsaid tuuli.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Hiinas on hirssi kultuurtaimena kasvatatud ligi kümme tuhat aastat.
Hirss on oluliseks toiduaineks paljudele hindudele, aafriklastele, hiinlastele ja slaavlastele. Euroopas tarvitati hirssi laialdaselt keskajal, enne kartuli ja maisi tulekut. Endiselt tarvitatakse seda palju ka tänapäeval, eriti Ida-Euroopas.

Hirsil on palju erinevaid sorte, tuntumad on harilik hirss, itaalia kukeleib, harilik sorgo ja abessiinia lembehein e. teff.

Teame seega hirssi põhiliselt toidutaimena. Aga hirss on kasulikum, kui me arvata oskame.

Hirss on rikas mineraalide ja vitamiinide poolest:

B1, B2, B5, PP, raud, fosfor, magneesium, mangaan, räni, vask, kaltsium, kaalium, naatrium, broom, tsink, molübdeen, jood.

Omapärase maitse annab hirsile tema kõrge ränihappesisaldus, millel on positiivne mõju kolesteroolitasemele ja luudele.
Hirss on gluteenivaba, seega sobib kasutada nisu jt teraviljade talumatuse korral. Hirss põhjustab vaid harva allergiat.

Hirss on ka üks väheseid aluselisi (leeliselisi) teravilju, seda on väga kerge seedida ja ta on harva allergiat tekitav.

Suure kiudainetesisalduse tõttu kaitseb hirss südamehaiguste, diabeedi ning vähi vastu.

Hirsiterade või helveste seedumisel vabaneb seal leiduvast tärklisest glükoos järk-järgult ja tagab veresuhkru aeglase, ent samas suhteliselt kauakestva tõusu.

Hiina meditsiinis on teada hirsi põrna tugevdav toime.

Hirss ergutab inimese närvisüsteemi ja meeleelundkonna tegevust, tugevdab meeleorganite erksust ja nahafunktsioone.
Kiirendab ainevahetust.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Puuvõõriku rahvapärased nimetused on sellised: pikseluud, pantagamm, püharistipuu, nõialuud.
Need nimed näitavad, et ta on alati olnud saladuslik taim.

Muistsetel aegadel oli puuvõõrik keldi druiidide imetaim, raviürt ja püha puu, kelle abil sai kõrvaldada igasuguseid hädasid.
Tema oksi koguti ainult kuldse noaga lõikudes. Druiidid uskusid, et see taim on ka universaalne vastumärk igasugustele mürgitustele.

Aegade jooksul on ta rahvasuus omandanud paganliku ja nõidusliku oreooli.
Teda on isegi kuradipeletajaks ja kõikeravijaks nimetatud.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Harilik kesalill, Tripleurospermum inodorum (ehk Matricaria perforata) on küll umbrohi, aga ikkagi ilus ja mõnevõrra kasulik taim siiski ka.
Teda saab kasutada sarnaselt tuntud apteegikummeli ehk teekummeliga.

Kesalill kasvab tavaliselt põldudel, eriti sööti jäänud maadel, aga ta võib ka mererannikul kasvada.

Mõned botaanikud on rannikul kasvava kesalille nimetanud isegi omaette liigiks, rand-kesalilleks.

Vaata rand-kesalille kirjeldust siin.

Sageli aetakse kesalille segi teekummeli, valge karikakra või härjasilmaga.

Seetõttu on neil neljal rahva hulgas ühiseid nimetusi:

kanapasalill, kanapersed, ätses, krambirohi, valge roosihein.

 

 

KUIDAS VAHET TEHA…

* karikakar:

– lehehõlmad lamedad, laiemad

– õisikupõhi hästi lame

– kasvab üksikute vartena juure juurest välja

– lõhn puudub

 

* kesalill:

– lehehõlmad paistavad nagu niidid, sarnaselt tilli lehtedele

– võimsama kasvuga kui karikakar, kasvab lausa puhmastena

– kummelile omane lõhn puudub

– õisiku süda lamedam ja seest valge säsiga täidetud

 

* teekummel:

– õisiku süda on kõrge, kuhikjas ja seest tühi

– lõhnab kummeli järgi

Kesalille veidi vänge lõhnaga korvõisikute mahlast valmistatakse vahendit taimekahjurite tõrjumiseks.
Selleks tehakse keedus.

 

AINETE SISALDUS JA TOIME…

Kesalille õitsev ürt sisaldab:

eeterlikku õli, kumariini, amonihappeid, flavinoide, peritriini, limaaineid, mõruaineid, parkaineid, kummivaiku, alkaloide, askorbiinhapet ehk C-vitamiini, taimseid õlisid.

Kesalille preparaatidel on põletikuvastane (nõrgema toimega kui teekummelil), pehmendav, spasmolüütiline (krampidevastane) ja valuvastane toime.

Üldselt on kesalillel samad raviomadused kui teekummelil, ainult nõrgemad.

Seetõttu võib vabalt kasutada samadel juhtudel nagu ka teekummelit või siis üldse erinevate haiguste korral.

 

KASUTAMINE RAHVAMEDITSIINIS…

seespidiselt

• seedetrakti spasmid
• menstruatsiooni viibimine, hilinemine, ebaregulaarsus
• külmetushaigused, bronhiit, köha, angiin
• luuvalu, liigesvalu
• lämbumine, hingematmine

välispidiselt

• nahahaigused; roos, ekseemid, dermatiidid, püoderma
• hambavalu, stomatiit, igemepõletik, angiin
• haavandid, haavad
• hemorroidid

 

RETSEPTID…

TÕMMIS 1

1 spl droogi (ürt, õied) valada üle 250 ml keeva veega, lasta tõmmata 1 tund.

Seespidiseks tarvitamiseks juua 1-2 spl 3-5 korda päevas peale sööki.
Seedetrakti spasmide ja külmetushaiguste korral 1-2 spl enne sööki.

Välispidiseks tarvitamiseks teha ülepesemisi, loputamisi, kuristamisi, mähiseid.
Ekseemi korral aurumähised, kompresse.
Hemorroidide korral teha mikroklistiiri, pritsimist.

 

TÕMMIS 2

2 spl droogi valada üle klaasi keeva veega, jätta tõmbama mitmeks tunniks.
Välispidiselt lihasspasmide, nahahaiguste korral.

 

VIINATINKTUUR

50 grammi (2 spl) kuivatatud droogi valada üle 250 ml viinaga, tumedas klaasnõus. Asetada kaanega suletult pimedasse jahedasse kohta 1 nädalaks. Raputada aeg-ajalt. Kurnata.
Tarvitada mao-soolestiku spasmide korral, 10-15 tilka.
Samuti loputamiseks, kompressideks ja antiseptikuna.

 

VASTUNÄIDUSTUSED…

Individuaalne tundlikkus.

NB!
Kesalille võivad kasutada ka need inimesed, kes on muidu korvõielistele taimedele allergilised või üldse allergilised, sest selles taimes on vastav toimeaine väga nõrk.
Aga ettevaatust siiski!

 

KOGUMINE…

Kogutakse õisi (õitsemise alguses) ja ürti (kogu suve jooksul, juunist augustini).
Õitseb juunist oktoobrini.
Kuivatada õhukese kihina õhurikkas varjualuses.
Säilub kuni 2 aastat.

 

Kogunud, toimetanud ja tõlkinud Ingrid Prass.
CopyRight ©

 

Allikad:
bio.edu.ee
симптомы-лечение.рф
medgrasses.ru
fitoapteka.org
herbarix.ru
openfito.ru

Angervaksa peetakse Euroopa niitude kuningannaks.
See on uhke, pilvekese moodi, valge koheva õiekobaraga taim, mis levitab ümberringi magusat aroomi.
Ravitsejad on aga kasutanud mitte ainult lõhnavat ürti, vaid ka juuri.

Inglismaal on see taim tuntud juba 14. sajandist.
Praegusel ajal leiab taim kasutust ka ametlikus meditsiinis.

Eestis kasvab harilik angervaks, Filipendula ulmaria.
Vaata taime kirjeldust täpsemalt siin.

Rahvalikud nimed Eestis: angerpüdse, angerpüks, tuulerohi, lepavorm, hobusehurmarohi, nabaarnikas, risthammas, püst, lõhnalill, naesterohi, orm (Saaremaal), vormiõied, -oksad (Hiiumaal).

Lisaks ravitsemisele saab tooretest õisikutest teha siirupit, mis sobib eriti suvel joogiks ja limonaadi valmistamiseks või jäätise peale.
Noori lehti on kasutatud suppide maitsestamiseks.
Skandinaavias on lõhnavaid õisi segatud mõdu hulka.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.