Hariliku lepiklille, Chrysosplenium alternifolium, rahvapärased nimetused on: lepalill, kärnalill, linnusilm, porililled, piimalill. Alates aprillist-maist kuni varasuveni õitseb lepiklill märgades lodumetsades, veekogude kallastel. Inimesed tunnevad teda levinud umbrohuna. Tema õitsemise ajal tundub nagu taim säraks kuldselt, eriti hämaruses. Levinud on see taim rohkem Lõuna-Eestis, aga ka Ida- ja Põhja-Eestis. Vähem Lääne-Eestis, saartel aga üldse mitte. Samuti […]
Piparmündi, Mentha × piperita, rahvapärased nimed on: aiamünt, piparmints, vehverments, vehvermänts, vehvervents. Eesti rahva hulgas ei ole mitte kõik seda taime armastanud, tema tugeva lõhna pärast. Seetõttu on teda nimetatud ka penipussuhainaks. Piparmünt on vesimündi ja rohemündi hübriid, mis on saadud 1696 Inglismaal looduslike liikide ristamisel. Carl Linnaeus defineeris 1753. aastal selle uue hübriidi. Piparmündi […]
Eestis kasvab looduslikult harilik sigur, Cichorium intybus. See taim on levinud lääne- ja põhjaosa lubjarikastel aladel. Vaata levikut siit: https://elurikkus.ee/bie-hub/species/3744?lang=et Hariliku siguri rahvapärased nimetused on tsigur, seekoor, sigguri-juured ja tsikur. Sigurit kasvatatakse aedades kahe teisendina – juursigurina (Cichorium intybus var. Sativum) ja salatsigurina (Cichorium intybus var. Foliosum). Ravimina on seda taime kasutatud nii Vanas Egiptuses […]
* Mets-nõianõges, Stachys sylvatica ja soo-nõianõges, Stachys palustris, on väga alahinnatud taimed. Täpsemalt saab mõlema taime kirjelduse ja leviku kohta lugeda siit: METS-NÕIANÕGES https://eseis.ut.ee/efloora/Eesti/species/988.html ja https://elurikkus.ee/bie-hub/species/7460?lang=et SOO-NÕIANÕGES https://eseis.ut.ee/efloora/Aegna/species/989.html ja https://elurikkus.ee/bie-hub/species/7458 Peale selle, et nõianõgesed on ravimtaimed, on nad ka suve teise poole head meetaimed. Lehti ja maapealseid osasid saab kasutada „soorohelise” värvi saamiseks. Kuid taimed […]
Harilik pärn, Tilia cordata, on ammutuntud ravimtaim. Rahvapärased nimed: lehmus, lõhmus, lõõmus, neimpuu, niinepuu, pähn, pähnapuu, talipärn jne. Rahvameditsiinis leiab pärn tegelikult palju laialdasemat kasutust kui ainult tuntud-teada higilaajava vahendina. Pärnaõied on tunnustatud ka ametlikus meditsiinis. Preparaatide valmistamiseks võib hariliku pärna kõrval kasutada ka suurelehist pärna või läänepärna, nii eraldi kui ka segus. Pärnaõisi saab […]
Kreeka algupära „Tuulte tütre” – Anemone – nime taga peitub tulikaliste sugukonda kuuluv ülaste (Anemone) perekond. Inglisekeelset nimetust „Windflower” – „Tuulelill” – põhjendatakse kahe toreda legendiga. Esimene neist viitab taime graatsilisusele ja sellele, et ta paindub väiksemagi tuulega. Teine lugu väidab aga, et tuulelilled õitsevad üksnes siis, kui tuul nad lahti puhub. Ülaste perekonda kuulub […]
Harilik sinilill, Hepatica nobilis (syn. Anemone hepatica), on mitmeaastane rohttaim. Kasvab risoomi tipust. Üks eksemplar (risoom) võib elada mitusada aastat. Liigi vanuseks arvatakse 40–50 miljonit aastat. Sinilill kasvab pärismaisena kogu Euroopas, kuid ka ka Koreas, Jaapanis ja Põhja-Ameerika parasvöötmes ning mõnedes kohtades Hiinas, Jaapanis ja Primorjes. Sinilille teised, rahvapärased nimetused: külmalill, sinelill, sinelillike, siniellelill, jürilill, […]
Islandi käokõrva, Cetraria islandica, rahvapärased nimetused on: põdrasammal, põdrasarvesammal, islandi samblik, kopsusammal, palukobrik, palukorbak, palotatjas, palotagja`, karpal, korbasammal, krobiseja, käppsammal, nõmmekarbed, nõmmekarpalad, rinnasammal. Siiski ei ole ta sammal, vaid samblik. Eestis on ta sagedane, kasvades otse pinnasel või vanade kändude koorel. Kasvab ainult puhtas õhus. Vaata siit levikut Eestis: https://elurikkus.ee/bie-hub/species/138076 Sõltuvalt kasvukohast võib islandi käokõrval […]
Mets-viinapuu, Parthenocissus quinquefolia, on väga dekoratiivne ronitaim, sügisel punakate lehtede ja sinakasmustade marjadega. Mürgisus!!! Palju on vaieldud selle üle, kas marjad on mürgised või mitte. Hulk spetsialiste suhtuvad neisse kui mürgistesse. Samas täiskasvanud inimesel on raske neist mürgitust saada, sest selleks tuleks ära süüa vähemalt terve peotäie. Lastel piisab selleks aga mõnest marjast. Söömiseks need […]
Lõhislehine päevakübar, Rudbeckia laciniata, astriliste sugukonda kuuluv taim pärineb Põhja-Ameerikast, kus ta on laialt levinud nii Kanadas kui ka Ameerika Ühendriikides. Euroopasse jõudis ta ühe esimese taimena Ameerikast. 1640.a. on märgitud, et ta kasvas kuningas Charles I aias. Lõhislehine päevakübar „Goldball” on vana tuntud talulill. Rahvapäraselt on teda kutsutud talijorjeniks. Lõhislehine päevakübar ei ole mitte […]