Enamus enesearengu teel olijatest kaldub sageli oma teelt kõrvale – nad peidavad ning matavad maha oma tumeda poole ehk siis varjukülje.
Nagu näiteks:
– joogid, kes unistavad naisest,
– mungad, kes unistavad perekonnast,
– veganid, kes janunevad liha järele.
Kas sa tõesti arvasid, et nende tee on õige, kui nad riputasid endale sildid külge ning matsid oma soovid sügavale mulla alla?
Ega sa ometi ei kavatsenud neid järgida?
See varjatud janu lõhub nad laiali, mädandab seestpoolt.
Nad ei taibanud peamist – nad asetasid välise vormi kõrgemale sisust.
Kui tegelikult ei ole nii.
Põgenedes millegi eest, ei jõua sa kuhugi.
Sa tõused mäe tippu ainult soovist näha kõike ülevalt, aga mitte seetõttu, et sul all raske on.
Kui sind segavad kivid seljakotis ja sa võtad nad sellele matkale kaasa, siis usu, nad ei lase sul üles tõusta, sest sa tunned nende raskust tippu jõudmata.
Justkui ahelad ei lase nad sul järgmist sammu teha.
Sa veered alla, lähed põhja seepärast, et koorem lasub sinu sees.
Lükates eemale vooruse vastandid, lõid sa tingimused kodusõjaks enda sees.
Oled justkui laps, kes kattis silmad kätega ning otsustas peitu pugeda.
Isegi, kui praegu su sees on vaikus, usu, see on vaikus enne tormi.
Kõik see, mille sa nii hoolega peitsid ära enda ja teiste eest, ilmub varem või hiljem lagedale.
Ainult siis, kui aktsepteerid kõiki oma hinge külgi, mõistes, et ei ole olemas head ega halba, muutud terviklikuks.
Kas võib hea inimene rääkida või mõelda teistest halvasti?
Millistesse raamidesse oled ennast surunud?
Millist rolli mängid kellegi jaoks?
Kui sa vaatad ennast peeglis rahvamassi silmadega, mida sa siis näed?
Mitte midagi. Sind ei ole. Ainult kest on.
Need kaks inimest, kes elavad sinu sees.
Kõik need inimesed sinu sees, kuidas sa nendega läbi ja hakkama saad?
Kui üks tahab ennast purju juua, teine kloostrisse minna, kolmas tantsida, aga neljas tahaks kõikide nende küsimuste esitamise ära lõpetada ning alustada elu otsast peale?
Kellele sa annad hääleõiguse ning millisel ajal – kas mitte sellele, kes kutsub esile rahvamassi heakskiidu just praegu?
Sinu sees on niipalju inimesi, kui palju on tähti taevas, ja igaüks neist tahab midagi öelda ning igaüks arvab, et just tema väärib seda elu lõpuni elama.
Võta nad kõik, anna neile kõigile õiguse olla, elada ja eksisteerida.
Võttes nad, annad neile võimaluse ühineda ühise eesmärgi nimel ja võimalik, et siis liigub miski surnud punktist välja ning sa mõistad enda kohta midagi.
Kuid ära mitte kunagi võitle oma tumeda poolega, vaid võta ta, ära vaidle ning jälgi.
Eitades halba endas, tapad sa ka hea. Üks ilma teiseta võimalik ei ole.
Kuni sa ei nimeta ühte halvaks ja teist heaks, kuni ei anna neile nimetust, ei sildista – niikaua on kõik terviklik, ühest allikast. Ühest. Kas mõistad?
Sa hakkad õppima, ainult nõustudes sellega, et sa midagi ei tea.
Sa võid armastada, kui tunnistad endale, et vihkad.
Kunagi on igal armastaval inimesel tulnud tunnistada, et vihkab kõiki, kaasa arvatud ennast.
Sellest algab armastus – enda vastu, ühe inimese vastu, kõigi inimeste vastu ja üldse, kõige oleva vastu.
Enne seda on see lihtsalt sõna, mille taha varjub vihkamine, egoism ja hirm.
Võta vastu oma duaalsus, vastuoksus, ja kõik oma tumedad ja heledad küljed, ning sa omandad selle mõistmise, kes sa tegelikult oled.
Ära karda vaikust – kuuled sellest kogu tõde enda kohta, sa sulandud kõigega ja tänu sellele laiened.
/Tõlkinud Ingrid Soosaar/
