Igal taimel, loomal ja kivil ning igasugusel muul olendil on vaim (teadvuse resonantsmaatriks).
Vaimud võivad ühineda, muutudes piirkonna vaimuks. Loodusvaimudel on tõeline bioloogiline mõistus, nad on vaimselt tugevad ning palju vähem hajutatud ja kontrollitud kui elementaalid.
Kui aga läheneda loodusvaimudele lugupidamatult, üritades neid käskida, selle asemel, et neid kuulata ja kutsuda neid teiega koostööd tegema, võivad nad põgeneda, mässata või rünnata.Loodusvaimudega suhtlemine nõuab ennekõike harjutamist ehk praktikat.
On võimalik looduslikke vaimusid tunnetada, neid määrata, panna neid aktiivselt osalema maagilistes töödes.
Siin all sellest, kuidas saab vaimudega kontakti luua, selleks, et nad oleksid altid suhtlemisele ja abistamisele.
*
Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.
Mingil perioodil võib meile nii tunduda, et mingeid muutusi ei ole. Aga siis tulevad tuuled ja tulevad muutused. Tulevad lausa raputustena.
Sel aastal toimuv paneb kõik inimesed vägisi mõistma, et vanamoodi ei saa.
Millised on tendentsid ja kuidas siis edasi…
*
Saavad olema väga suured muutused vaimsuse ja religiooni valdkonnas.
20-50 aastat tagasi algas periood, kus olid väga populaarsed uued vaimsed voolud, gurud ja õpetajad, keda järgida ning kellele õpilaseks olla. Alati oli keegi peamisem ja kõrgem, kes teadis rohkem ning see, kes oli alluv, teadis vähem ja oli madalamal.
Inimesed on üldiselt harjunud, et igalt poolt saab palju infot kätte. Internet, blogerid, nõustajad. Õpetajad, keda järgitakse.
Info ülekülluse tõttu inimesed enam ei tea, mida neil teha tuleb. Sest on järjest kuulanud kõike korraga. Nii palju, et pärast on juba raske ennast kuulata.
See aasta näitab, et paljud õpetajad lahkuvad. Selleks, et inimesed jääksid omaette. Neil tuleb õppida ise otsuseid vastu võtma.
Kui inimesed on harjunud ette ütlemistega ja ettekirjutustega, siis nüüd tuleb hakata oma peaga mõtlema ja selle järgi tegutsema.
Oleme juba sisenenud faasi, kus inimesed on jäetud omapead.
Praegu on alanud juba see ajastu, kus inimene peab lootma ainult enda peale, võtma ise vastu otsuseid, mida panema vastutust kellegi teise õlgadele.
Kogu globaalne liigub praegusest ajast alates sinnapoole, et kõik suhted nagu konsultant-konsuteerija või õpetaja-õpilane jne liiguvad ise otsustamise suunas, kõik peavad muutuma iseseisvaks.
See tendents jääb ka tulevikus. Stsee, mis praegu sel aastal maailmas toimub, ei ole selleks, et midagi ajutist saaks tekkida, vaid et tekiks midagi jäävat.
Et järgnevatel aastatel oleks mingi uus olemise kord elus loodud. Et inimene võtaks vastutuse enda peale absoluutselt kõigis küsimustes.
Ka selles, mis puututab vaimset arengut ja selles, mis inimene hakkab tegema või ei hakka. Ei ole õige, kui inimene teeb või ei tee midagi selle pärast, et keegi teine nii ütleb. Igaüks peab ise oma otsused vastu võtma.
Sest see on selline alateadlik asi, et kui keegi teeb kellegi teise ütlemise järgi, siis saab ta pärast alati kergelt öelda, et see inimene oli süüdi, sest tema nii ütles.
Kui õpetajad ka midagi räägivad, siis igaüks peab ise otsustama, kuidas seda infot kasutada.
Seda eriti sellepärast, et saab olema palju valeinfot, valeõpetajaid, kes teevad kõik selleks, et maailmas saaks olema veel rohkem segadust ning ebastabiilsust inimeste psüühikas.
Globaalselt selle aasta varjutuste sünergia loob seda, et iga inimene peab saama iseendaks, võtma ise otsuseid ja vastutuse, kõigis eluvaldkondades.
Kui minu ema töölt tuli, siis ei tormanud ta mitte kunagi kohe köögiuksest sisse, et sööki tegema hakata, vaid läks ja heitis 20 minutiks pikali, et natuke tukastada. Ning alles pärast hakkas koduseid toimetusi tegema.
Peale selle võitles ta lõputult minu kangekaelsusega, tõestades, et pärast kooli on kasulikum mäng “Tasa sõuad, kaugele jõuad“, aga mitte „siinused ja koosinused”. Ta tõi näiteid filmist, kus töölt naasnud naine istus lausa tööriietes kõigepealt diivanile, et puhata.
Kuid mulle ei olnud sellest kasu. Mina arvasin, et puhkus – see on nõrkadele, aga need, kellel on kindel eesmärk, need peavad töötama 24/7.
Sõbranna ei ole juba 10 aastat puhkusele sõitnud. 10 aastat ei ole ta kuskil meres suplenud ega kuskil mäe või vulkaani otsas käinud, ei ole jalutanud uhkete suurlinnade tänavatel. Ta magab päevas 5 tundi ja teeb visalt karjääri, siiralt uskudes, et iga paus viib ta mitu aastat tagasi. Ainult keha veab alt: nägemine on kehvemaks läinud, närvid on läbi ja süda töötab ebakorrapäraselt.
Võtsin temast kaua eeskuju, kuni sain teada neutraalsuse seadusest. See on sama lihtne kui Pythagorase teoreem.
Iga elumuutus vajab pausi. Teisisõnu – peatust.
Peatu. See on võimalus hingata, pühkida higi, süüa lasanjet ja värvida huuli jne. Kontrollige kütuse taset omaenda energiamahutis, et vältida mootori väljasuremise ohtu keset teed.
Täiskiirusel pole võimalik pööret teha.Ebareaalne on väljuda metsast, kui ei peatu ja ei määra põhja-lõuna suunda. Keegi ei jaksaomandada kuus õppetundi ilma vajalike vaheaegadeta.
Pause on vaja igal sammul: enne vette või kõrgusesse hüppamist, enne Beethoveni muusikapala lõpuakordi tegemist või kõrge noodi võtmist, enne lavale minekut ja enne uue suhte alustamist. Ja ka selleks, et valetada või tõtt rääkida.
Peatume jõulupühade ajal ja valgusfoori punase tule juures. Uisutaja – enne kolmekordse toeloopi sooritamist. Maletaja – mõtiskledes järgmise käigu üle.
Kui pause eiratakse ja kihutatakse kiirusega kakssada kilomeetrit tunnis, peatavad meid asjaolud: külmetused või küllalt rasked haigused, õnnetused, tulekahjud ja maavärinad.
Elus on kõik rütmiline: päev-öö, talv-suvi, sisse-välja hingamine. Isegi tantsupeo ajal vahelduvad kiired ja aeglased muusikapalad. Isegi trenažööre seadistatakse,profülaktikaks .
Nii et õigus oli sellel valgustatud inimesel, kui ta väitis, et elus peab olema hetki, kui meiega ei juhtu midagi: me lihtsalt istume ja vaatame maailma. Ja maailm vaatab sel ajal meile otsa.
Sidemed ehk ühendused on inimestele vajalikud. Selleks, et ellu jääda.
Meie ajud, kehad ja hinged on seotud tõeliste sidemetega.
Ometi võivad osad inimesed oma reaalses elus tunda või tunnetada eraldatust. Eriti siis, kui ollakse üksi, kas siis lähedastest-sõpradest eemal või tuntakse üksindust teistega koos olles. Aga ka siis, kui aetakse mingit sõltumatut „oma asja”.
Paraku elame suurelt jaolt illusioonide maailmas, neid uskudes.
Guru Pathik /”Avatar”/ on öelnud:
„Suurim illusioon siin maailmas on illusioon eraldatusest.
Asjad, mida sa arvad olevat teistest eraldi või erinevad on tegelikult needsamad.”
Ilmselt küsivad nüüd paljud: „Kuidas nii?”
Tõelistest sidemetest teavad inimesed tegelikult üsna vähe, käsitsedes teemat tavaliselt otseste kontaktidena ja emotsioonide põhjal.
Selleks, et seda teemat lahti rääkida, tuleks alustada algusest…
Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.
Meil on harjutud, et hariduse omandamisel koolis on olulisem selline täppisaine nagu matemaatika. See kuulub põhiainete hulka. Loovained aga mitte.
Kunstiõpetust peetakse üldiselt mingiks pehmeks aineks, kus lihtsalt tehakse midagi, lihtsalt joonistatakse. On kujunenud mõttemall, et seda ainet pole õieti vajagi. Loovainete roll on selgelt alahinnatud.
Kõige kurvem on see, et selline mõttemall on juurdunud mitte ainult kodudes, lapsevanematel ja õpilastel, vaid ka koolides endas.
On küllalt palju õpetajaid ning kooli- ja haridusjuhtegi, kelle arvates kunst pole eriti oluline ega pole seetõttu eelisseisundis. On loogiline, et nendeks õpetajateks on peamiselt täppisainete õpetajad.
Teadlane Andreas Schleicher, kes juhib valitsustevahelise majandusorganisatsiooni OECD rahvusvahelise õpilaste hindamise programmi, räägib teistsugust juttu.
Jah, kunst võib juhtiva hariduseksperdi sõnul tulevikus noorte jaoks tähtsamaks muutuda kui matemaatika.
Teadlane Andreas Schleicher ütles alamkoja uuringus, et tema arvates võiksid noored loovuse kaudu omandatud oskustest rohkem kasu saada kui testipõhisest õppest.
Ta andis tõendusmaterjali hariduskomisjonile neljanda tööstusrevolutsiooni käimasoleva uurimise osana – selliste tehnoloogiate nagu robootika ja tehisintellekti mõju ühiskonnale.
Schleicher, keda peetakse laialdaselt üheks maailma juhtivaks haridusmõtlejaks, ütles: “Ma ütleksin, et neljandas tööstusrevolutsioonis võivad kunstid muutuda matemaatikast tähtsamaks.”
“Me räägime” pehmetest oskustest “sageli kui sotsiaalsetest ja emotsionaalsetest oskustest ning rasketest oskustest kui loodusteadustest ja matemaatikast, kuid see võib olla vastupidine,” ütles ta, vihjates sellele, et teadus ja matemaatika võivad tulevikus muutuda “pehmemaks”, kui selleks on vajadus, kui vajadus nende järele väheneb tehnoloogia tõttu ja „rasketeks oskusteks“ saavad „teie uudishimu, teie juhioskus, püsivus ja vastupidavus“.
Schleicheri kommentaarid tulevad keset pidevat muret Ühendkuningriigi haridussüsteemi kitsenduste pärast, et välistada loovus ja seatakse prioriteediks akadeemilised õppeained.
Kampaania korraldajad väidavad, et see segab paljudel noortel loovkarjääri teha. Sellegipoolest ütles Schleicher aga, et liiga kitsas õppekava võib noori samuti tuleviku nõueteks vähem ette valmistada.
Ta ütles, et Briti koolid peavad (loov)oskusi suures osas teadmistest madalamateks ning võivad olla väga keskendunud traditsioonilistele ülesannetele, näiteks meeldejätmine.
„Kui vaadata ülesannete tüüpe, mida Briti tudengid täidavad paremini [kui teised riigid], siis on need pigem need, mis seostuvad paremini pigem mineviku kui tulevikuga – sellised asjad, mida on lihtne õpetada ja mida on lihtne testida. Just neid asju on lihtne digitaliseerida.
“Kaasaegne maailm ei tasu teile mitte selle eest, mida teate, vaid selle eest, mida saate teha sellega, mida teate,” ütles ta.
*
PS! Kunst, see on tegelikult igasugune loovusega seotud kunst – muusika ehk helikunst, lava- ehk näitekunst, filmikunst, poeesia jms (tõlkijapoolne märkus)
Reinkarnatsiooni seadus on mitmetahuline ja sellel on palju erinevaid ilminguid, millest üks on karma ehk põhjuse ja tagajärje seadus, mida igapäevaelus mõistetakse kui “saatust”.
Inimestele meeldib sõna “karma” väga. Erinevates maailma paikades kordavad nad seda, kuid ei taha selle tähendust mõista. Nad kiidavad karma loomise kergesti heaks, kuid ei võta meetmeid sellest vabanemiseks.
Inimene eelistab luua karmat nii teo kui ka mõtte poolest. Eelistab mõelda ka seda, et seal, kuskil nurga taga, peaks nö karma jumal või keegi teine vabastama ta kõige tõsisematest tagajärgedest.
Inimesed muutuvad karmast rääkides laste sarnaseks. Et keegi peab nende trikkide eest maksma. Karma suurenemine ei ole inimestele keeruline, kuid see-eest oskavad nad hiljem halada ja viriseda, sellega vaid veelgi võimendades tagajärgi.
Tavalise inimese “saatuse” mõistesse on kätketud justkui midagi pimedat ja saatuslikku. Teadlike inimeste jaoks on karma seadus sama arusaadav ja “süsteemne”, nagu tavaliste inimeste jaoks on füüsikaseadused või valitsuse aktid, näiteks tsiviilseadustik.
Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.
Jacek Yerka, “Amok Harvest” wikiart.org/en/jacek-yerka/amok-harvest
Lihtne on olla pühak, istudes Tai Shani mäel.
Palju keerulisem on jääda pühakuks, istudes turuplatsil.
(Hiina vanasõna)
Pere ja töö – need on vaimseks koolituseks parimad.
Tavaline on see, kui keegi räägib: „Nii tahaks eraldada rohkem aega vaimseks praktikaks, aga saate ju ise aru, – naine, töö, lapsed…”
Tõenäoliselt ei ole see inimene veel teadvustanud, et pere ja töö ongi vaimne praktika. Kusjuures see on palju raskem ning annab paremaid tulemusi, kui mediteerimine lumistel Himaalaja mäetippudel.
Jah, elu argipäev on parim vaimne kool. Sel määral kuivõrd teie peegeldus üha selgemalt saab kujutatud, tunnete sisemas end paremini ja aktsepteerite sellisena kes te olete.
Ainult tuleb märgata kõiki pisiasju, reaktsioone, mõtteid ja emotsioone.
Õppige oma tegevuse loomulikest tagajärgedest – nii saate palju vajalikku tarkust.
Just niipalju, kui on vaja enda arenguks.
Vaimne praktika jätkub Maal igapäevastes tegevustes.
Aga mitte spetsiaalsetel üritustel, unistustes ja illusioonides, sest kõik on olemas ka ilma nendeta…
Enamus enesearengu teel olijatest kaldub sageli oma teelt kõrvale – nad peidavad ning matavad maha oma tumeda poole ehk siis varjukülje.
Nagu näiteks:
– joogid, kes unistavad naisest,
– mungad, kes unistavad perekonnast,
– veganid, kes janunevad liha järele.
Kas sa tõesti arvasid, et nende tee on õige, kui nad riputasid endale sildid külge ning matsid oma soovid sügavale mulla alla?
Ega sa ometi ei kavatsenud neid järgida?
See varjatud janu lõhub nad laiali, mädandab seestpoolt.
Nad ei taibanud peamist – nad asetasid välise vormi kõrgemale sisust.
Kui tegelikult ei ole nii.
Põgenedes millegi eest, ei jõua sa kuhugi.
Sa tõused mäe tippu ainult soovist näha kõike ülevalt, aga mitte seetõttu, et sul all raske on.
Kui sind segavad kivid seljakotis ja sa võtad nad sellele matkale kaasa, siis usu, nad ei lase sul üles tõusta, sest sa tunned nende raskust tippu jõudmata.
Justkui ahelad ei lase nad sul järgmist sammu teha.
Sa veered alla, lähed põhja seepärast, et koorem lasub sinu sees.
Lükates eemale vooruse vastandid, lõid sa tingimused kodusõjaks enda sees.
Oled justkui laps, kes kattis silmad kätega ning otsustas peitu pugeda.
Isegi, kui praegu su sees on vaikus, usu, see on vaikus enne tormi.
Kõik see, mille sa nii hoolega peitsid ära enda ja teiste eest, ilmub varem või hiljem lagedale.
Ainult siis, kui aktsepteerid kõiki oma hinge külgi, mõistes, et ei ole olemas head ega halba, muutud terviklikuks.
Kas võib hea inimene rääkida või mõelda teistest halvasti?
Millistesse raamidesse oled ennast surunud?
Millist rolli mängid kellegi jaoks?
Kui sa vaatad ennast peeglis rahvamassi silmadega, mida sa siis näed?
Mitte midagi. Sind ei ole. Ainult kest on.
Need kaks inimest, kes elavad sinu sees.
Kõik need inimesed sinu sees, kuidas sa nendega läbi ja hakkama saad?
Kui üks tahab ennast purju juua, teine kloostrisse minna, kolmas tantsida, aga neljas tahaks kõikide nende küsimuste esitamise ära lõpetada ning alustada elu otsast peale?
Kellele sa annad hääleõiguse ning millisel ajal – kas mitte sellele, kes kutsub esile rahvamassi heakskiidu just praegu?
Sinu sees on niipalju inimesi, kui palju on tähti taevas, ja igaüks neist tahab midagi öelda ning igaüks arvab, et just tema väärib seda elu lõpuni elama.
Võta nad kõik, anna neile kõigile õiguse olla, elada ja eksisteerida.
Võttes nad, annad neile võimaluse ühineda ühise eesmärgi nimel ja võimalik, et siis liigub miski surnud punktist välja ning sa mõistad enda kohta midagi.
Kuid ära mitte kunagi võitle oma tumeda poolega, vaid võta ta, ära vaidle ning jälgi.
Eitades halba endas, tapad sa ka hea. Üks ilma teiseta võimalik ei ole.
Kuni sa ei nimeta ühte halvaks ja teist heaks, kuni ei anna neile nimetust, ei sildista – niikaua on kõik terviklik, ühest allikast. Ühest. Kas mõistad?
Sa hakkad õppima, ainult nõustudes sellega, et sa midagi ei tea.
Sa võid armastada, kui tunnistad endale, et vihkad.
Kunagi on igal armastaval inimesel tulnud tunnistada, et vihkab kõiki, kaasa arvatud ennast.
Sellest algab armastus – enda vastu, ühe inimese vastu, kõigi inimeste vastu ja üldse, kõige oleva vastu.
Enne seda on see lihtsalt sõna, mille taha varjub vihkamine, egoism ja hirm.
Võta vastu oma duaalsus, vastuoksus, ja kõik oma tumedad ja heledad küljed, ning sa omandad selle mõistmise, kes sa tegelikult oled.
Ära karda vaikust – kuuled sellest kogu tõde enda kohta, sa sulandud kõigega ja tänu sellele laiened.
