Demokraatia korral püüab võim ennekõike säilitada mitte ühiskonda, vaid ennast. Võimu säilitamine tähendab praktikas manipuleerimist teadvusega. Kogu maailma demokraatiad ei tegele millegi muuga peale manipulatsiooni. Kõik avalikud valitsused kujutavad endast „puntras” ja mitte millestki aru saavaid inimesi. Nad ostsid sellised ilusad sõnad nagu „vabadus” ja „võrdsus”, ning on seejärel pimedaks jäänud. Muutusid võimust protsessi administraatoriteks, mille olemust nad ei mõista ega tahagi mõista.
Raudsete ahelate asemel tulid teadvuse köidikud. Uus totalitaarsuse eriliik muudab kaasaegseid inimesi ära hüpnotiseeritud orjadeks. Rahvas ei suuda iseseisvalt neid ahelaid purustada isegi mitte teoreetiliselt. Kuid ta võib joonduda potentsiaalse eliidi järgi, kes tegutseb vastavalt kõrgetele eesmärkidele ja teenib sellega ära rahva usalduse.
Demokraatiasse on algusest peale sisestatud kaks enesehävitamise mehhanismi. Esimene – võimu juurde tullakse mitte ühiskonna heaolu nimel, vaid võimaluse pärast sedasama ühiskonda röövida. Teine – fikseeritud valitsusaeg on nagu inimlik egoism ruudus. Süsteem kultiveerib halastamatut kiskjat-egoisti, kes hävitab metoodiliselt ühiskonna olulised sõlmpunktid. Õgides eneseheaolu süsteemi, ei mõtle nad oma tegude tagajärgede üle. Et vaadata tulevikku ja näha, milleni see kõik viib, on vaja mõelda planeedi mastaabis. Selleks on võimelised vaid vähesed inimesed, keda demokraatlik süsteem ei kultiveeri, vaid hävitab või sunnib töötama hävitusprotsessi suurendamise suunas, mis on võimalik totaalse mõistmatuse situatsioonis. Põhimõtteliselt ei saa demokraatiat parandada.
Situatsiooni mittemõistmine kiirendab purunemist. Kergem on laeva uputada, kui ei tea, et selle pardal on lapsed. Reaalse situatsiooni teadmine kainestaks paljusid, kuid teadmist ei ole.
Kuid on jõud, mis mõistab toimuva iseloomu väga hästi.
Valitsuste tegevusetuse juured peituvad mõistmatuses. Ebainimlike protsesside juured – metafüüsikas. Metafüüsilisi protsesse ei saa mõtestada läbi hetkelise materiaalse mõtlemise. Formaalselt valitsevad maailma uinunud mõtlemisega inimesed. Reaalselt seisavad protsesside taga hoopis teised jõud.
Demokraatia eriline ohtlikkus seisneb selles, et hirmus kiskja kannab lahket nägu. Ausad demokraatia eest võitlejad sulgevad visalt silmi reaalsuse ees, eksisteerides justkui unes. Demokraatia varjab oma olemust ilusate ja tühjade, teaduslikkusega toonitud sõnadega. Demokraatia – see on tõeline hunt lambanahas, toitudes kaitsetutest.
On kritiseeritud demokraatia dogmasid, mis õigustavad ja legaliseerivad sotsiaalset kannibalismi. Kuid rumalaks muudetud lai rahvamass eelistab saada informatsiooni spetsiaalselt loodud klippidest ja loosungitest, et sisendada teadvusse mitte tõelisi, vaid vääraid seadistusi, mis provotseerivad loomalikku käitumist.
Ausad inimesed, kes kisendavad hoiatusi, suudavad viia oma mõtteid vaid nendeni, kes neid niigi teavad.
Selleks et viia neid mõtteid laiade massideni, ei ole vaja kirjutada raamatuid, vaid pöörduda nende poole teisiti, viisil, mis sobib neile mõtete kohale viimiseks, viisil nagu nad on harjunud.
Massidele on vaja seriaale, show`sid, animatsioone. Kuid kuni need võimalused on kõik Maailma valitsevate Turgude käes, „istutatakse” inimeste teadvusse ebainimlikke seadistuste idusid.
Ühiskond ei näe midagi, sest teda hoitakse sügavas hüpnoosiseisundis. Kunagi varem pole inimesed olnud nii tumedad kui praegu. Inimesele ei anta võimalust peatuda ja toimuvast aru saada. Lõputud seriaalid, üks rumalam kui teine, vulgaarsed show`d, iharad või agressiivsed, alateadvust hoolikalt mõjutavad filmid kasvatavad isekuse ja vägivalla vaimu. Normaalne inimene muutub lühikese aja jooksul põhimõttetetuks loomaks, kes elab absoluutselt mõttetut elu.
Inimene on nagu pudel, mis kannab endas seda, mis temasse on valatud. Paljud tunnetavad intuitiivselt kurjust, kuid ei suuda situatsiooni mõtestada. Demokraatia peidab end tõsiste küsimuste eest sotsiaalse narkootikumiga – massikultuuriga. Rumalaks muudetud massile tundub kõik arusaadav ja meeldiv. Kui aga narkootikumi mõju peatada, paljastub kohutav reaalsus. Tekib oht demokraatia kokkuvarisemisele. Et seda ei juhtuks, ei jäta müravoog inimest hetkekski maha. Reklaam, show`d, televisoon ja meedia sisestavad meie teadvusse lõputuid brände ja sloganeid, mis kannavad teatud seadistust. Need saadavad meid kõikjal, nende eest peituda on võimatu. Massikultuur hoiab inimese ööpäev läbi kummargil. Kõige ebameeldivam ja ohtlikum siin on see, et me ise maksame enda rumalaks muutmise eest. Meile tundub, et keegi ei sunni meid vaatama seda või teist saadet, sest on ju vaba valik, kuid nii see meile ainult tundub. Sest lihtsamalt öeldes – meid meelitatakse seda tegema.
Kaasaegne ühiskond muudab inimesed olenditeks, kellel põhimõtteliselt ei saa olla kõrgeid eesmärke. Rahvast tehakse kari, kes nõuab üht – „leiba ja tsirkust!”
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad