Prantsuse kirjanik Frédéric Beigbeder on oma autobiograafilises romaanis „Romantiline egoist” öelnud:
“Kui magada paljude naistega, kogu aeg uutega, sulavad nad kõik ühte. Nad muudavad lihtsalt oma nime, nahka, nägu, pikkust ja häält. Juuste pikkus, rindkere maht, aluspesu värvus on igal juhtumil erinev.
Kuid te kordate erinevatele naistele õpitud fraase, teete samu asju, teete samu liigutusi ettenähtud järjekorras:
“Sa lõhnad hästi… liigu lähemale, rohkem… ma kardan sind… ma tahan nii väga su huuli… kiiremini, ma ei suuda enam… oh jumal, tänan sind…. milline õnn… sa meeldid mulle väga… ma arvan, et see on uni… teeme seda terve öö, kogu elu…”
Te räägite igal õhtul ühte ja sama juttu erinevate naistega, lummatud poisikese ilmel, kes pakib kingitust lahti. Muutus viib kordamiseni.
Paradoksaalsel kombel tekib uudsus vaid siis, kui jääda truuks ühele naisele.
Don Juanid on kujutlusvõimetud. Casanovat peetakse polümasinoperaatoriks, kuid ta oli lihtsalt laisk inimene. Sest ükskõik, kui palju te naisi ka vahetate, jääte ikkagi samaks meheks, kergema vastupanu tee meistriks.
Truuduse säilitamiseks on vaja talenti.”
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad