Meestel üldiselt on raske mõista, mida mõtleb naine.
Ja kui ka suudab mõista, siis ei pruugi ta seda ikkagi uskuda.

Ometi on võimalik paigutada naise mõtted täiesti arusaadavalt vaid ainult mõnda lausesse.

© Anastasiya Lykhina fresher.ru

Siin seeria filosoofilisi, veidi iroonilisi lühijutte, mis aitavad naistel iseendas selgusele jõuda.

Sest tõenäoliselt tunneb nii mõnigi enda mõne järgneva kirjelduse järgi ära.
Või kellegi teise.

1.
Elas kord üks naine. Ta unistas tantsima õppimisest, aga lähenes oma unistusele liiga aeglaselt, sest oli laisk.
Juhtus, et ta tõusis kell 7 hommikul, äratas lapsed, viis need kooli-lasteaeda, laadis nõudepesumasina, pesumasina, jooksis poodi, valmistas lõunasöögi, töötas natuke, kuulas õhtul oma mehe juttu, kontrollis laste koduseid koolitöid, luges õhtujuttu, pühkis põranda.
Aga pärast vedas end voodisse ja oli väga kurb, et ikka tantsida ei saanud.
Laisk! Mis ikka enam rääkida.

2.
Elas kord üks naine. Oli tal väga vaene sisemine maailm, kitsa sissepääsuga, justkui pilu metroojaamas mündi sissepanemise masinas.
Uued inimesed mahtusid sinna ainult siis, kui neil mõlemad käed otsast ära lõigata, aga vahel ka pea.
Sedasi siis saagis naine inimestel maha kõige huvitavamad kohad, tassis nad oma maailmapilti ja istus siis igavledes.. et kõik inimesed on ühtemoodi ja kellegagi pole rääkida.

3.
Elasid kord kaks naist. Ühel oli kvaliteetne kleit, mis oli õmmeldud tüüpilisest kangast lähimas trikotaaživabrikus.
Ta ostis selle müügiputkast.
Aga teisel oli enda õmmeldud, oma kogemuste põhjal. See ei maksnud palju.
Esimene naine arvas, et iseõmmeldud kleit näeb täiesti ebasobiv välja, sest rõhutab liigselt figuuri.
Aga teine naine seisis rõdu peal, kuulas mere kohinat ja imetles kuud.

4.
Elas kord naine. Tal ei olnud ei häbi, süütunnet ega südametunnistust. Aga kõik ülejäänu oli olemas.

5.
Elas kord üks naine. Ta jooksis depressiooni tõttu kõik aeg ringi. Tööle, töölt, sportima, õppima, meeste vahet.
Aga ükskord libastus ja kukkus jooksu pealt depressiooni kohe kauaks ajaks.
Lebas seal ja lebas, kuni küll sai. Kukkus depressioonist välja, kunstnikuks tagasi.
Sellest ajast saadik ei jookse naine enam kuhugi.
Istub rahulikult kodus ja maalib, õlivärvidega.

6.
Elas kord naine. Ta mõtles, et valitseb kogu maailma.
Aga selgus, et ta lihtsalt pingutab, püüdes kontrollida seda, mis temas ei sõltu.

7.
Elas kord tüdruk. Keegi temaga ei mänginud.
Tüdruk oli väga häiritud, kuni taipas, et ta ise kellegagi ei mängi. Ja hakkas.

8.
Elas kord naine. Ükskord väsis ära. Istus ja mõtles, mida teha. Aga teha ei olnud vaja midagi.

9.
Elas kord naine. Ta mõtles, et teda tõmbavad mehed, lilled ja liblikad. Aga pärast selgus, et teda lihtsalt tõmbab.

10.
Elas kord naine. Nagu pioneer.
Alati valmis, alati oli tal õigus, alati esimene, alati pidas oma sõna, alati näitas eeskuju.
Lühidalt… temaga oli väga raske…

11.
Elas kord naine. Ükskord öeldi talle, et ta on loll ja peast segane.
Saadeti teadjanaiste juurde õppima.
Aga esimene teadjanaine oli liiga hõivatud, niiti nõela taha ajades.
Teine vedeles terve päev vannis ega ilmunudki välja.
Kolmas ainult tantsis ja naeris kogu aeg.
„Lollid, peast segased!”, mõtles naine. Ja rahunes.

12.
Elas kord naine. Ükskord ta taipas, et on õnnelik.
Ja siis istus õhtuti köögis ega teadnud, kuidas selle õnnega hakkama saada.

13.
Elas kord naine. Sündis juba inetuna.
Nuttis ja nuttis ja otsustas hoolitseda enda nagu kaunitari eest: pesta, kammida, kingitusi osta, riietuda vastavalt.
Nii siis elas – ning läks mehele.
Mees võttis temalt riided seljast, aga seestpoolt osutus ka ilus olema.
Ja mitte keegi isegi ei imestanud. Peale selle naise enda.

14.
Elas kord naine. Töötas palju ja vähe magas.
Siis otsustas osta endale sooja mantli ja kalli auto, istmesoojendusega.
Juhtus, et läks kodunt välja kell 5 hommikul, sooja mantlisse mässitult, istudes uhkesse autosse, soojendusega istme all, püüdes naeratada mõttes iseendale.
Ja justkui isegi õnnestus.
Aga magada tahaks ikka.

15.
Elas kord naine. Ta otsis kõiges tüssamist.
Ja leidis.

16.
Elas kord naine. Ta armastas reeta ennast teiste nimel.
Ja et see oleks õigustatud, otsustas ta reeta ennast lähedaste inimeste ja raha nimel, mille kulutas jälle lähedaste heaks.
Aga pärast solvus väga, et lähedased inimesed ei reeda ennast tema heaks.
Ja üldse ei taha ennast reeta.
No on ikka reeturid!

17.
Elas kord naine. Väga šikk.
Liiga noobel, et emmata kedagi tantsupeol, tantsida öösel rannas, juua veini võõrastega, armuda „pahasse poissi”, naerda rumalate naljade üle, tegeleda tühja-tähjaga.
Pärast sai vanemaks, küpses, loobus olemast selline šikk ja noobel ning lubas endale.
Aga millegipärast muutus sellest veel nooblimaks ja uhkemaks.

18.
Elas kord naine. Kogu aeg jooksis ringi, sahmerdas. Nii ei jõudnudki midagi.

19.
Elas kord mees. Mõistis naisi väga hästi.
Käis paljude nendega, ikka uute ja uutega, valimatult.
Ükskord juhtus talle täiesti arusaamatu naine.
Nii arusaamatu, et ta mõtles ja mõtles ning otsustas naiseks võtta.
Et oleks mugavam selgusele jõuda.

 

/Aglaja Datešidze, psühhoterapeut/

Tõlkinud Ingrid Soosaar (Prass).
CopyRight ©

Allikas:
adme.ru

Sarnased postitused

Kommentaarid puuduvad


Postita kommentaar