Üks väga vana rahvas, kel muldne tarkus suus,
meid teretas aegade tagant ja ütles, me olla uus,
ja ütles, me olla elus, me päevad olla veel ees.
Ning seda õnne kuuldes meil olid silmad vees.
/Hando Runnel/
EELLUGU…
Iidne maa Hüperborea paiknes Arktikas, seda ümbritsevatel meresaartel ja mandri põhjaosas (kattudes umbkaudu praeguse Eesti, Soome ja Põhja-Venemaaga). Roomlased on seda maad nimetanud Thuleks või Ultima Thuleks, soomlased Kalevalaks, eestlased aga Kungla kuningriigiks. Hüperborealasi on nimetatud ka vikerlasteks.
Hüperboreas austati Maa-ema või ka Kosmilist Ema. Hüperborealaste ülesandeks oli juhtida vaime uuelaadse inimteadvuse loomisel planeedil. Aestide tsivilisatsioon õitses ja kustus ühel hetkel nagu see on loomulik, et universumis asjad muutuvad ajastute käigus. Paljud Aestid lahkusid maisest mõõtmest ja läksid üle hõredamale teadvusetasandile või siirdusid meie tava reaalsuse piiridest teistusugustele tasanditele.
Tõnis Vint: “Kunagi eksisteeris üks tohutu kultuuriruum, mis ulatus Hiinast Euroopasse. Seda mõtet on edasi kantud juba 19. sajandist. Võimalik, et tegelik aaria rass polegi pärit Kesk-Aasiast, vaid hoopis Valge mere äärest. Ütles ju Jakobsongi kunagi, et tähtsamaid kultuurikeskusi maailmas on asunud Valge mere ääres. Seda kinnitavad ka sealt mailt leitud sümbolid ning praegu seal elavate inimeste loodav kunst.”
(Tõnis Vint on rohkem kui teised mõelnud ruumile, ruumi loovatele struktuuridele, eri kultuure, tsivilisatsioone ja reaalsusi tähistavatele märkidele, sümbolitele ning neist moodustuvatele tekstornamentidele – ühesõnaga energiaväljale. Selle energiaväljaga on küllastatud ka kõrgkultuuride loodud pildipinnad, mis tahes arhitektuurimälestiste aktiveeritud pinnad, mahud ja ruumid, mida me tähistame sõnaga “püha”.)
*
Põhjarahvad on Hüperboreaga tihedalt seotud olnud.
Hüperborealased olid esivanemad Agarthalastele, Skandidele ja Kalewitele ehk siis Soome-Ugrilastele, saades järglasi maalastega. Aga me ei mäleta Hüperboread, sest see asub palju kõrgema sagedusega dimensioonis (kõrgemal kui Atlantis või Lemuuria), nii et ta on justkui meie eest ära peidetud. Ja meie endi sagedus on väiksem kui Hüperborealastel.
Hüperborealaste veri voolab siiani põhjala inimestes; sinisilmsuse ja heledapäisuse genoom on geograafiliselt pärit Karjalast.
Hüperboread võib seega nimetada teiste soome-ugrilaste kõrval ka eestlaste algkodumaaks.
Eestlastel on tähtis roll kogu meie planeedi jaoks. Asub ka planeedi käbinääre just Maarjamaal.
Elame endise kõrgtsivilisatsiooni Hüperborea aladel.
Hüperborealaste paljud rituaalsed ja maagilised tegevused on olnud seostatud igapäevaste toimingutega, nagu ketramine ja kangakudumine, sest pühade mustrite ja geomeetriliste kirjade taasloomine aitas hoida ja säilitada puhast ühendust.
Neid hüperborealaste geomeetrilisi kirju võib meie rahvuslikus ornamendist leida siiani. Nende sügavam sisu muutub mõistetavaks neile, kelle sagedus tõuseb piisavalt kõrgele, kes hakkavad sümboleid uurima ja nendega tõsiselt tegelema ehk tööle.
Peale Jääaega jäid põhjarahvad veel kauaks küttideks-korilasteks, elades puhta teadvuse ja tasakaalustatud eluviisiga tihedalt koos loodusega, osates vajadusel kasutada võimast kõrgsageduslikku energiat, et luua, tervendada või hankida teadmisi.
Eestlased on üks Euroopa vanimaid põlisrahvaid, sest oleme elanud oma asualal ligi 10000 aastat.
Soome-ugri rahvad asustasid Eestit ja Soomet alates viimase jääaja lõpust. Skandinaavlased tundsid neid tuulemaagia asjatundjatena.
Me kuulume soome-ugri rahvaste, laiemas mõistes aga uurali rahvaste hulka. Samas ka teiste põhjarahvaste hulka, saades ka neilt ka mõjutusi.
Muide, veel enne suurt rahvaste rändamist kõneldi Ida- ja Kesk-Euroopas peamiselt uurali keeli. eelajaloolistel aegadel, enne Indo-Euroopa hõimude sissetungi ja laialirändamist oli suurem osa praegusest Euroopast asustatud selle rahva inimestega (soome-ugrilastega).
PÄRAND
Soome-ugrilastel on ühised mentaalsed juured, kosmogooniline, mütoloogiline maailmapilt.
Eesti muinasusundil on palju sarnasust teiste põhjarahvastega, k.a. lõunanaabritega (liivlaste, lätlastega), mis põhinevad küttide-kalastajate-korilaste hõimude uskumustele, ka jumalused, jumalad ning erinevad vaimud on sarnased, erinevate nimedega vaid.
Looduse ja vaimuga kooskõlas elavad rahvad suudavad jätta endast maha vähe märke. Soome-ugrilaste kultuur on suuline kultuur. Rahvakunst on kõige iidsem ja arhailisem üleskirjutatud tekstide kogum meie minevikust, olevikust ja tulevikust.
Juri Lotmani järgi on suulises kultuuris märkide abil „üles kirjutatud“ igavikulisi tekste. Sügavuselt ei jää need tarkused alla maailma teiste traditsioonide kõrgetele vaimsetele õpetustele.
Muistsed tarkused on kodeeritult jäädvustunud meie pärandis, nii mantrate taolistes regilauludes (mis tekitasid transilaadseid seisundeid), tantsudes, muistendites kui ka visuaalsetes sümbolites, ravitsemises, moodustades omamoodi sümbolite keele.
Pärimuslikke märke ja sümbolkujutisi kasutati sageli ühenduse loomiseks või säilitamiseks üleloomulike jõududega, püüti mõjutada tulevikku.
Suur osa sümboleid on saanud inspiratsiooni loodusest, paljud aga kannavad jumalikkuse või teispoolsusega seotud tähendusi, eriti juhul, kui on püütud vältida jumaluste isikustatud kujutamist.
*
ORNAMENT
Iga rahvas väljendab end kultuuri kaudu. Iga rahva kultuuris on jooni, mis räägivad selle originaalsusest. Põhjarahva kultuuris on ornament omapärane.
Ornament (ladina keelest – dekoratsioon) on kordusel põhinev muster. Sellesse on justkui kodeeritud sõnad, krüpteeritud märgid nagu koopamaalingutel, millest saab teada rahvakultuuri tekkeloost, selle arengust ajas.
Ornament – see on kommunikatsioon.
KIRI- Läänemeresoome päritolu sõna, sage rahvalauludes, samas sõnaperes
sõnadega „kirjama, kirju, kirev”.
Nii on kirjutatud mitte tavamõistes, vaid sümbolite keeles. Maagilised väge omavad märgid ehk nõiamärgid kuulusid lahutamatult igapäevakombestiku juurde.
Näiteks on meie esivanemad ammusest ajast teadnud, kuidas ennast kaitsta ning kuidas midagi taotleda. On loitse ja taimi, haiguste ravitsemiseks. On ka peremärke ja kaitsemärke, õnne saavutamiseks jne.
Nõiamärke on kogu maailmas kasutatud juba alates esiajast. Neid lõigati või põletati puu sisse, raiuti kivisse, joonistati söe, kriidi, tõrva või tindiga, aga võidi ka lihtsalt käega õhku või mõne objekti kohale joonistada.
Neid märke näeb üksikuna või terve mustri või geomeetrilise ornamendina ehk geomeetrilise kirjana siiani meie rahvarõivaste ja igapäevariiete tikandites, kudumites. Vöödes, kinnastes, sokkides, kampsunites, rätikutes, pluusidel, puust veimevakkadel ja õllekappadel jne.
Teadaolevalt on soome-ugri rahvaste vanem tekstiilornamentika olnud üldiselt rangelt geomeetriline. See kandis endas esteetilist ja maagilist tähendust. Ornamendid on geomeetrilised kujundid, need koosnevad kolmnurkadest, ristkülikutest ja ruutudest, esindavad päikest, maad, taevast, loomi. Ornamendid tekkisid ümbritseva maailma vaatluste tulemusena.
Geomeetrilisus ei tähenda aga tänapäevamõistes lihtsalt ringide, ruutude või kolmnurkade kokku sobitamist.
Rahvakunstis esinevad need kindlal kujul ja rikastatuna taimedelt päritud lisanditega. Nii on ristiharudel sageli lehti, õisi, pungi jne. Loodust imetledes on inimene selles juba ammu märganud palju huvitavaid, ebatavalisi kujundeid ja värve: liblikate ja lindude tiibade mustreid, mustreid mao nahal või rööviku seljal, erinevate taimede lehtede ja puukoore mustreid. Loodus on inimese jaoks kõige, sealhulgas inspiratsiooni allikas. Ornamentides on kujutatud ka põhjapoolset rikkalikku loodust ja oma eluolu.
Eesti meistrite poolt loodud varieeruvad mustrid on alati unikaalsed, sest sünnivad inspiratsioonipuhangutest.
Mustrite loomine on omamoodi praktika, mis võimaldab genereerida kõrgemaid energiaid ning need talletada, luua kosmilist korda ning harmooniat.
*
SEOSED
Arhailises kirjas kasutatavad motiivid on tuntud pea kõikjal maailmas. St motiivid, mida kasutati, olid n-ö universaalsed. Osad neist sümbolitest on põhjamaades või üle maailma tuntud ürgsed algelementide, stiihiate sümbolid, teised aga vaid teatud piirkondadele omased arhailised tikandid või lilltikandid (nt arhailine Mulgi tikand).
VT Tõnis Vindi filmi „Lielvarde vöö” https://www.youtube.com/watch?v=hyQixd-xGSM&t=8s, kus liivi kirivööl olevaid märke võrreldakse visuaalsete sümbolitega teistest kultuuritraditsioonidest ehk kõik on omavahel seotud.
Paljusid geomeetrilisi märke ja motiive (ruut, rist, romb, haakrist, E-, S-, V-kujundid, kolmnurk, viisnurk, kaheksakand jne) esines juba muinasajal eestlastel, liivlastel, soomlastel, karjalastel, samuti balti hõimudel, aga neid võib kohata ka idapoolsete hõimurahvaste maride, mordvalaste ja komide rõivastuses.
Rohkesti ühisjooni on balti rahvaste, st lätlaste ja leedulastega, kuid ka teiste (ka ülemere) naabritega, rootslaste, norralaste ja soomlastega.
Võib sattuda infole, kus mitmeid põliseid läänemeresoome ja soome-ugri mustreid esitatakse slaavi mustritena.
Muide, varaseimad Euroopa kudumismustrid pärinevad just soome-ugrilastelt (tõestuseks leiud matustest). Ja tõenäoliselt võtsid venelased selle oskuse üle soomeugrilastelt, mitte Lääne-Euroopast.
*
ENAMLEVINUD KONKREETSED MÄRGID EESTIS
PS!
Erinevaid märke varieerides ning omavahel kombineerides moodustub erinevate nüanssidega tähendus või lausa lugu, ajalises-ruumilises mõttes.
HORISONTAALJOON –
Eesti pärimuskultuuris tähistab horisontaaljoon maisust, materiaalsust, maad, silmapiiri (maa ja taeva kokkupuutepind) kui kättesaamatut sihti, sümboliseerides passiivset, vastuvõtlikku, universumi naiselikku poolust, seost veega. Nimetused – ema, maaema, emake maa, esiema. Horisontaal teiste märkide kohal tõstab ja suurendab nende tähendust, teiste märkide all rõhutab ja paljundab teiste tähendust, asudes kahe märgi vahel ühendab neid. Punktide ja täppide rida kasutati juba vanast ajast joone asendajana.
VERTIKAALJOON –
Algpunktist tekib liikumine, püüd millegi poole. Eesti mütoloogias Ilmasammas (toetab taevast maa kohal, on Põhjanaelaga taevasse kinni löödud), vaimsuse ja hinge, ühtsuse, autoriteedi, jõu, aktiivsuse ning maskuliinsuse tähis. Sellest uskumusest lähtus hiiepuude austamine (ühinesid esivanemad, inimene ja taevas). Tee taeva ja maa vahel. Nimetused isa, esiisa, isake taevas.
NOOL –
Nool üles suunatud vertikaal – seos tulevikuga, edasiminek. Nool alla – tagasiminek maa ja esivanemate juurde, eilne.
HORISONTAALNE SIK-SAKJOON oli eelkõige vee sümbol, samuti taevast ja maad ühendav sild merelainete või mägede silueti kujul. Nii sakiline kui ka veidi voolujoonelisem sik-sak sümboliseeris ka voolavat vett. Seda sümboolikat esineb eriti rohkesti naisterõivastel: seelikute ja põllede all servades, käiste pitsides, kirivöödel (vöö hoidis inimest), samuti metallehetel. Toimib kaitsemotiivina rõivastuse avatud kohtades.
VERTIKAALNE SIK-SAK seostus välgu kaudu veega, oli taevast ja maad ühendav sild välgunoole kujul. Välk tähendas ka valgust (taevane tuli), oli kiiruse võrdkujuks. Kujundit tehti majade aknaraamidele, uksepiitadele tulekahju vastu ja hobuseriistadele, et liikumine oleks kiire.
SIKSAK ÄÄRISENA – Viljakuse, õnne ja rikkuse sümbol.
S-märk ehk USSIKUJULINE JOON – Tarkusevaimud, tarkus. Manala valvur ja kodukaitsja.
KOLMNURK –
Viljakuse, kasvu, tule, edukuse, jõukuse märk. Tähistas küla, kodu, kodukollet, koduõnne, kodumaja, hingekoda, vaimukoda, emakoda) ,ühtlasi sümboliseeris kindlustunnet, püstkoda – kodu kaitset. Kolmnurk tähistas ka kuusepuud kui ilmasammast. Eriti tähtis oli kolmnurk tule sümbolina, sest tuli seostus ühtlasi päikesega, mis andis jõudu, valgust kõigile. Kolmnurk tipuga ülespoole on tule ja meheliku jõu sümbol, tipuga allapoole vee ja naiseliku seksuaalsuse (viljakuse) sümbol. Omas õnnetust ärahoidvat tähendust.
KUUSNURK –
See koosneb kahest võrdkülgsest kolnurgast. Kuusnurka kasutati ka peremärgina. See on suure jõuga kaitsev ja hoidev sümbol. Liidetud on mees- ja naisalge, maa ja kosmiline kaitse.
Heksagrammi kuus nurka tähendavad metsahinge, Maaema hinge, taevast hinge, vetehinge, tulehinge ja maise tegevuse ja olemise abihinge. Kuusnurka kasutasid taigude ajal nõiad. Teadjad nihutades kolmnurki nii, et oleks selge, kelle poole pöördutakse.
ROMB JA RUUT –
Viljakuse, elu ja naiseliku sigivusjõu sümbol. Neoliitilises kultuuris seostati üska Suure Ema kultuse ja põlluharimisega, samastati maaga, viljakandva põlluga. Kui rombi keskele asetati punkt, siis sümboliseeris see viljatera. Neli punktiga rombi sümboliseeris hüve ja viljakust, täiskülvatud põldu. Maa viljakust seostati ka naise viljakusega. Rombile, kui maa viljakuse sümbolile on mõnikord tehtud nurkade külge „konksud”, mis ilmselt kujutavad taimeidusid.
1- aru, 2 – töökus, 3 – loovus, 4 – armastus
Ruut tähendab põldu, maapinda või elementi maa, kindlust, korda ja turvalisust, maiste väärtuste hoidja. Ruut on materiaalse maailma mudel, mille neli nurka kujutavad nelja ilmakaart. Staatiline, paigalseis, piiritletud isiklik ruum, elukoht.
SVASTIKA EHK HAAKRIST–
Päikese ja tule, ühtlasi ka kodukolde märgina kasutati svastikat varem ka kui päikesemärki, mida mõnel pool konksudega ristiks või kookudega ristiks nimetati. Maagilises tähenduses kasutati märki haiguse, nõiduse ja vanatühja vastu. Märki on lõigatud hoonete kelpadesse (katuse otsapind) arvatavasti maja kaitsemärgina. Õuemärgina. Nääri- või jõululeibade kujuna või peale tegemisel. Motiividena vöödel, puusarättidel, kinnastel, sukkadel.
.
KOLMJALG (TRISKELE)
on neljaharulise svastika lähedane sugulane ja üleilmselt tuntud päikesesümbol. Kolmejalgsena kujutati ette kratti ja päikesehobust. Triskelest usuti, et ta suudab kurja eemale peletada – maagilise kaitsemärgina kasutati seda Eestis sajandeid.
PUNKTIGA RING –
väga vana sümbol, eestlaste juures tuntud juba eelkristlikust ajast kui “härja silm.” Ringi kui kirjamotiivi on rahvasuus ka kuuks nimetatud.
RING-SÕÕR –
Nii tühi kui täidetud ring kuuluvad vanimate kujundite hulka ja on Eesti rahvakunstis üks põhimotiive. See sümboliseeris universumit, kõiksust, lõpmatust, täiuslikkust, korda ja harmooniat. Müstilise tsentrumiga on sõõr kõigil rahvastel päikese sümbol ja maa märk. Tühi ring tähistab nii päikest kui kuud. Sõõr on olnud ka aja kulgemise, aja ringkäigu tähis. Ring markeerib erilist, piiratud tsooni. Millegi ümbritsemine nähtava või nähtamatu ringiga on erinevates usundites kaitsevahendina laialt tuntud ning sellesse seosesse kuulub ka sõrmuse ja vöö universaalne kaitsetähendus. Sõõrist on tuletatud täiendavad motiivid: poolsõõrid, rõngasristid, kodarrattad ja kaheksaharuline täht.
KODARRATAS – pühaduse ja õnne märk.
ILMARATAS –
Seotud samuti päikesega. Maagilisteks toiminguteks asetati maapinnale ilmaratta sarnaselt kivid – keskel suur kivi, selle ümber 8 kivi, järgmise ringina 12 kivi. Kivi – maa luustik (nagu inimesel selgroog), maagilise vaimu hoidja. Hiieringid on sarnased – keskel ohverdamise koht (ka puu), ümber selle 8 puud. Ringiga piiratud tärnid ehk kodarad on olnud igivanad pühaduse ja õnne sümbolid. Ilmaratta motiiv on maagiliste märkide ja amulettide valmistamisel aluseks.
SPIRAAL –
Eluratas. Tagasipöördumine, hinge liikumine ühest kehastusest teise, varjatud teispoolsusest või emaüsast taas välisilma. Spiraal sümboliseerib suhet ringi ja müstilise keskuse (algpunkti) vahel. Juba ammustel aegadel on paljudes kultuurides kasutatud ravitsemis- ja needmistantsudes spiraalikujulist liikumisskeemi, kus liikumine toimus keskelt väljapoole. Sellist liikumist võib samuti vaadelda sümbolina, kuna ta kutsub esile ekstaasi – võimaluse väljuda materiaalsest maailmast ühinemaks teispoolsuse ehk keskusega. Eestis moodustati kiviringe labürindina – spiraal spiraalis. Spiraali käidi, et maha raputada soovimatud hinged, sest arvati, et igasugune sisehing ei oska käia spiraali mööda, seega ta jääb maha ja seljatagune saab puhtaks.
SPIRAALNE PÄIKESERATAS
Ka tuuleroos, pärituul.
SIRKELROSETT
Päikeseratas. Elupuuõis. Algallikas.
.
PÄIKESE RATTARUMM –
Sel on lausa maagiline ava, sel arvati olevat müstiline seos taevaauguga. Rattarummu aeti pisuhänd ja pandi pihlakapunn ette, nii oli temast võimalik lahti saada.
VIISKAND ehk VIISNURK
Pentagramm oli eestlastele eelkõige tuletäht – pikse sümbol (viisnurk arvati kehastavat pisuhända ja pisuhänd, kui taeva all lendav pika sabaga tulekera, on meteoori või keravälgu rahvapärane tõlgendus), ka Veenuse täht ja inimese elutuli. Seetõttu usuti märki kaitsvat kahjutule eest. Tulejumalapuuna peeti pühaks pihlakat (pihlakamarjal viisnurgakujuline õnarus), mida istutati talu õuele tulekahju tõrjumiseks (pikse vastu).
KAHEKSAKAND EHK MUHU MÄND –
Üks vanemaid elemente ornamentikas on kaheksaharuline täht, mis on tuntud õnne- ja taassünnimärgina. Kaitseb meie hinge ja kodu eksimiste eest – eestlaste tähtsaim märk. Kahekordne viisnurk. Ühe joonetõmbega joonistatuna on ta Euroopas laialt tuntud maagilise õnnetoova nõiamärgina, armastuse ja viljakuse sümbolina. Hommikutäht. Seda tunti ka kui koidutähe Veenuse sümbolit – valguse sümbol pimeduse vastu. Ka viljakusjumalanna Veenuse sümbol. Õnnetäht. Sümboliseerib ka portaali siinse maailma ja teispoolsuse vahel. Eesti rahvapärases ornamendis on kaheksakanna motiivistik levinud laialt. Sageli on kaheksaharulised tähed keerukad ning mitmekihilised, tähe sisse on kombineeritud teisi kujundeid: ruute, rombe, kolmnurki, riste. Võib oletada, et käsitöömeistrid tugevdasid sel moel sümboli väge.
Öeldakse, et kaheksakannal olla raviv ja haiguste eest kaitsev jõud. Kui kaheksanurga-kujulise hõberistiga vajutada 9 või 7 korda soolatüükale, kaduvat see ära (Tori). Kaheksat-nurka risti on Kolga-Jaani kihelkonnas teinud vanemad inimesed metsas marjul käies äraeksimise vastu. Taevatäht ehk õnnetäht. Kaitse eksimise eest nii füüsilises kui vaimses mõttes. Põhjanael, koidutäht – uus päev ja uus lootus. Kõik 8 ilmakaart on esindatud, avatud, valgust kiirgav rist, 4 aastaaega). Seda märki tehti uste kohale, unkalaudadele – et hinged tagasi tuleksid. Esineb ka jõulukroonides. Kaheksakand on kodu, ka sünnimotiiv.
KAEVU märk –
üks kaheksakanna variantidest. Uks kuhugi. Või vaimsus. Kodukolle. Seotud naisega.
SILMUSNELINURK ehk NELIKAND –
Eesti rahva poolt kasutati silmusnelinurga kohta selliseid nimetusi nagu: nelinurk, nelikand, nelikant, aasruut, võlusõlmemotiiv. Silmusnelinurka on peetud looduse ühtsuse tähiseks, maagiliseks hoiatuseks ja toetuseks, aga ka manala märgiks. Halva eemalepeletaja, õnne hoidja. Silmusnelinurk on looduse ühtsuse tähis, maagilise hoiatuse, toetuse ja manala märk. Oli kasutusel ka peremärgina. Maagilises tähenduses on silmusnelinurk harvaesinev. Paaril korral on mainitud tema kasutamist nõiduse, haiguse ja pisuhänna vastu. Kõigil neil juhtumeil esineb ta paralleelselt viisnurga, kuusnurga ja haakristiga. Pisuhänna tõrjumise juhtumeil on silmusnelinurk esinenud viljasalvedel. Teda on tehtud ka muudele esemetele, näiteks koonlalauale, kus on 5 silmusnelinurka kokku kombineeritud. Samuti on teda laiemalt kasutatud kirstudel perekonnaõnne kaitsvas tähenduses.
VÕRE EHK SÕEL –
Sõela kasutati arbumiseks – tuleviku ennustamiseks, õige valiku tegemiseks, hoone ehituskoha valimiseks, kallima nägemiseks ja abikaasa ennustamiseks. Sõela on kasutatud veel põllu- ja karjamaagias, ravivahendina, siirderiitustes, majapidamistöödes ja argielu toimingutes, vilja tuulamisel. Sõelamaagia seostub otseselt maaviljeluskultuuridega ja viljakususkumustega, eriti väljendub see pulmakombestikus (pruudile sõelast viljaterade viskamine). Sõel on rajajooneks ühe ja teise, nähtava ja nähtamatu maailma vahel. Sõel oli ka tähtis kaitsemaagias. Sõel oli väeese. Sõelas kohtuvad kaks maagilise tähendusega põhisümbolit – ring ja rist viimane sealjuures paljukordsel kujul. Risti kaitsvad ja maagilised omadused avalduvad mitte ainult püst-, vaid ka kaldristis. Sõelamaagia kontekstis kaunistati võreornamendiga fertiilses eas setu naise tähtsaimat ehet – suurt sõlge ning abielunaise puusapõlle; erilise võremustriga sokid hoidsid hiljuti sünnitanud naist ja vastsündinut kurja silma eest. Võreornamendi vägi ilmneb võrgu kaitsetoimes. Setumaal pandi kevadisel karjalaskmisel lehmale kurja peletamiseks ümber sarvede tükk kalavõrku.
RIST tasakaalu sümbol ja tähistab taeva ja maa vahelisi suhteid. Risti kahe telje lõikumisest tekkiv täiusliknelikjaotus – maailmakõiksuse ühtsus, mis kätkeb endas nelja ilmakaart, nelja aastaaega ja nelja ürgainet: tuld, õhku, maad ja vett. Elu kõige olulisemate väärtuste kandja.
Mitmekordsete kontuuridega ristil on kaitse tähendus. Ühtlasi on rist õnne märk. Paljud rahvakultuuriuurijad näevad risti märgis päikese sümbolit- säravat päikest näeb inimese silm kiirtekimbuna, mille võib taandada ristiks.
Rist on sageli ka elupuu tähenduses, universaalse maailmapuuna. Lihtsamates vormides esineb elupuu kolmik- ja viisikoksana. Seda on kujutatud lehtedeta kolmikhargina, aga on ka juurte, tüve ja okstega elupuud. Elupuu okste ja risti (neljalehelise õie) lõikumist nimetatakse elupuuõieks ehk kaksikristiks, mis on omakorda eostumise ja viljakuse sümbol. Elupuud on seostatud ka paradiisipuu mõistega.
KAKSIKIRIST EHK ELUPUUÕIS – See on elupuu okste ja risti (neljalehelise õie) lõikumine. Eostumise ja viljakuse sümbol. Kaitstud olek ja hingerahu.
RÕNGASRIST – Valguse ja elu märk. Päikese-, valguse- ja viljakusesfääri sümbol, ühendades endas ringi ja risti.
RATASRIST – Sümboliseerib päikesemärgina elu ringkäiku, kuid ka valitsejat kui päikese väe maist ekvivalenti.
.
.
DIAGONAALRIST on nagu korrutamine, näiteks muudab hea mitmekordseks. Kaitsev ja hoidev rist (noorema rauaaja käevõrud, sõled) – hinge
kaitse.
ELUPUU ehk ILMAPUU. Lihtsamas vormis kolmhargi või viisikoksa kujulisena, sageli ka stiliseeritud lehtedega.
ROOS. Sel motiivil on tihe side sõõriga.
VÄRAV – Kaitse varguste vastu.
.
.
.
PEREMÄRGID
Omamoodi RUUNITÄHESTIK.
Väljendavad nii omandit kui kaitset. Peremärkidel pidi olema kaitsev mõju oma pere inimestele, loomadele ja muule varale.
Eestlased on viikingite kaudu kokku puutunud Skandinaavia ruunimärkidega, kuid ilmselt pole see üksühene ülevõtmine.
Pigem kujutavad eestlaste peremägid valdavalt abstraktseid, tavalistest kriipsudest koosnevaid geomeetrilisi sümboleid, vahel ka maagiliseks peetud kujutisi.
.
ORNAMENTIDE KASUTAMISEST:
-
Tikkimine, see on kiri, kus on säilinud suguvõsale oluline info. Tikkimisel on omad reeglid, mis sõltuvad sellest, kus tikand asub – kas kleidi rinnal, alläärel, seljal, rätikul või peakattel. Igal pool on oma muster.
-
Tikitud ja ornamenteeritud ehiseid ei tehta igaühe tujude järele, vaid sellega on tihedalt seotud kindel reguleeritud normistik. Töömahukas tikand on kohustus, milles peitub kaitsev jõud. Hädaohte suudetakse sel juhul tõrjuda maagiliste võtete abil, millest üks oluline võte on ehtimine.
-
Kaugest minevikust pärinevate arusaamade järgi olid ehted, nagu ka rõivaste ornamendid mitte ainult ilustamiseks, vaid neile omistati eelkõige kaitsevõimet kõige kurja vastu.
-
Sümbolkujutised on olnud üks komponente rahvaravis, näiteks on eesti ravirituaalides sageli kasutatud geomeetrilisi märke.
-
Ornamenti kasutatakse kõige levinumalt rõivaste “aukude” ümber, st kaitsemärke on kõige enam kasutatud rõivaste käiseotstes, kaelusel või seeliku allservas. Ornament on piir rõiva kandja kaitsmiseks võõra, tundmatu ja ohtliku eest. Ornamendil on piiri loomise otstarve inimese ja teda ümbritseva ruumi vahele, oma ja võõra, siinpoolse ja teispoolse vahele.
-
Arhitektuuris tehti kaitsemärke samamoodi aukude ümber – uste, akende ja unkaaukude juures, st sinna, kus omasfäär läheb üle võõraks ja potentsiaalselt ohtlikuks.
-
Ornament ning ornamenteeritud ese on sakraalse ja profaanse piir ja ühendus, orienteerumisvahend pühas sfääris. Rõivaid on kasutatud ka ühenduse loomiseks (n šamaanikostüümi kandjal tekib side teispoolsusega, ühendus katkestatakse kostüümi seljast võtmisega; vöö või muu riietuseseme pahempidi pööramisel luuakse ühendus teispoolsusega, parempidi kandes on sama. Ese kui kaitsev piir teispoolsuse kontakti või agressiooni eest.
-
Helmed, kõige üldisemad maiste ehetest, pandi väikesele tüdrukule kaela juba siis, kui tal tuli esimene hammas.
-
Kaitsevõimet omistati ka mõnedele rõivastele. Nii arvati, et kõvasti keha ümber mähitud vöö annab tuge, teeb keha tugevaks ja hoiab haiguste eest. Samuti kujutleti, et kinnastel on kaitsevõime. Seepärast pandi mõnikord suvelgi villased kindad kätte, ka vöö vahele pistetult arvati neid kurja eemale peletavat.
VÄRVID
-
Mustrites kasutatud sümboleid ja värve oli palju, igal mustrisse tikitud elemendil oli oma kindel tähendus.
-
Varasematel aegadel olid rahvarõivaste värvina levinud tagasihoidlikud looduslikud värvid: valge, hall, must, pruunid, nö lambanahatoonid.
-
Tikkimislõngade värvigamma koosnes põhitoonidest: kollane, punane sinine, roheline.
-
Lillmustrites domineerisid valge, must, kollane, roheline, pruun ja madarapunane. Kõige hinnatumad olid sinine ja punane värv.
-
Olulisemateks sümboolseid tähendusi omavateks värvideks olid valge, must, punane ja sinine, hiljem ka kollane, roheline ja hall.
-
Eesti ravimaagias on levinud värviliste lõngadega haiguskolde piiramine või ümbritsemine punasega, kasutati ka sinist ja musta.
-
TIKANDITES:
Roheline värv sümboliseeris maad, kasvavaid taimi, aga ka surma.
Sinine tähistas taevast ja mõtlemist.
Tumeroheline ja tumesinine annavad tikandile põhitonaalsuse.
Punane — maa, vere, tule ja armastuse värv. Rõõm ja elujõud.
Kollast kui päikesevalguse tähist kasutatakse rohkem värvilaikudena.
Tavapäraselt olid värvilised motiivid piiratud tumesinise lõngaga.
*
KIRJELDUSI JA NÄITEID HÕIMURAHVASTELT
LIIVIMAA
Erakodselt keerukad ja kosmilist informatsiooni sisaldavad liivi kirivööd, mille traditsiooni on elavana hoitud Lätis Lielvarde ümbruses. Geomeetrilise kirja abil on edasi antud tekste, mis sageli kirjeldavad maailma loomislugu. Samasuguste vööde tükke on leitud ka Lõuna-Eestist.
Tõnis Vint: „Sarnaselt hiina märkidega on liivi vööde ornamendid omaette aja- ja ruumiulatusega, moodustades väikse universumi. Üks jupp vööst võib aga tähendada miljoniaastast ajalõiku, teine vaid sekundi murdosa. Liivi vööde fenomen on see, et nii keerukat mustrit pole kuskil säilinud.”
VT Tõnis Vindi filmi „Lielvarde vöö” https://www.youtube.com/watch?v=hyQixd-xGSM&t=8s, kus liivi kirivööl olevaid märke võrreldakse visuaalsete sümbolitega teistest kultuuritraditsioonidest ehk kõik on omavahel seotud.
SAARE- JA MUHUMAA
Tõnis Vint: „Samasuguseid vöid nagu liivlastel on ilmselt olnud ka Muhu- ja Saaremaal. Eriti ilmneb see sealses kindakudumise traditsioonis. Kindaid kootakse edasi, kuid praegused kudujad ei teagi, et nad koovad sõrmede vahele ka kunagisi maagilisi rituaalseid märke.
Muuseas – 19. sajandi keskel käisid ka mõned saksa uurijad Muhumaal ja leidsid, et seal viiakse läbi ebatavalisi rituaale, mis on sarnased vaid vanahiina rituaalidega. Näiteks muhu pulmapõll on hiina seksuaalmeditatsiooni põll. Üks sakslane kirjutas koguni, et Muhus valitsevad mingid kummalised kombed – noorpaar läheb metsa ja pole mitte vahekorras, vaid istub vastakuti ja tardub tundideks. Hiinas on samasugustest asjadest ka jooniseid säilinud. Ka Kesk-Euroopas enam kui 2000 aastat tagasi domineerinud keltidel olid samad kombed.”
KIHNU SAAR
MULGIMAA
Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees: https://lounapostimees.postimees.ee/3519345/mulgid-kogunevad-talvekooli ja https://www.erm.ee/et/shop/tarvastu-1 ja https://www.erm.ee/et/shop/tarvastu-1
SETOMAA
KARJALA
Karjalas tikiti traditsiooniliselt punaste lõngadega valgele taustale, harvem valgete lõngadega punasele. Punane värv on ilus, talisman. Valge on puhtuse värv, lume värv. Kujutised olid erinevad: geomeetrilised kujundid, taimed, ratsanikud, kaitsemärgid, loomad.
INGERISOOME
HANDI-MANSIMAA
Tänapäevases põhjahandi kunstis eksisteerib rida mustreid, millel on teada nende tähendus. Need mustrid jagatakse kahte rühma: pühad mustrid ja maagilised ornamendid. Pühasid mustreid leidub rituaalsetel esemetel (kinnastel, mütsidel, vöödel). Argipäevadel on pühad mustrid keelatud. Pühad mustrid kujutavad endast kaitsevaime ja neid kasutatakse ainult rituaalsetel eesmärkidel. Pühade mustritega esemeid peetakse sakraalseteks, s.t pühas mustris usutakse olevat teatud jõud, energia, mis on võimeline puhastama, pühitsema eset ja seejärel hoidma seda antud olekus.
Mustril on alati rakenduslik pool, see on jäigalt seotud objekti funktsiooniga, millele see on kantud, selle kuju, materjaliga. Igal ornamendil on üks või teine tähendus. Sellel võib olla otsene tähendus, see võib peegeldada tegelikke elurütme, kanda traditsiooniga fikseeritud sümboolseid tähendusi. Ornament täidab kolme funktsiooni: kommunikatiivne (kavatsus edastada teavet), maagiline ja esteetiline.
MARIMAA
Geomeetriline mari tikand hakkas eriti arenema 17. sajandil, kuna Volga piirkonna põlisrahvastel oli keelatud metallitöö.
Paljud uurijad peavad geomeetrilist ornamenti eri rahvaste kunstis arhailiseks. Mari tikand koosneb geomeetrilistest ja taimeelementidest, loomamotiividest. Ornamendi kontuur tehti musta niidiga ja ornament täideti loodusliku bordoopunase niidiga.
Rahvakultuuris on kaunistuste motiiv ja paiknevus seotud müstilise maailmatunnetusega. Mõnede ornamentide tähendus on välja selgitatud. Vanasti tähistasid geomeetrilised sümbolid vett ja maad, ring või ruut sümboliseeris taevatuld – päikest.
„Varesejala“ muster oli särgi õlavarrel kaitsemärgina. Kaheksaharulise tähega mustrit kohtab tihti endisaegses pulmariietuses. Arvatakse, et kaheksakand sümboliseeris päikest, mis kõigele maailmas elu annab, ja hiljem muutus see lihtsamaks dekoratiivseks elemendiks. Naiste särgi rinnaesise tikand sisaldas tihti ka rombe, mis asusid mõlemal pool rinnal. Seda arhailist mustrit nimetakse „rinna valvuriks” ja see on särgikandja fertiilsuse, naisepõlve ja viljakuse sümbol.
Mari tikandi põhieesmärk on olnud kaunistamine ja tõrjemaagiline ülesanne. Nüüdseks on aga olulisem näidata oma rahva identiteeti üritustel suure rahvahulga seas või tunda end hiies tseremoonial ühtsena oma vanematega ja teiste kogunenud inimestega, kandes valgeid tikitud rõivaid.
Maridel on palju sümboleid: madu – abielus naise kodukolde hoidja; kaheksaharuline täht ringi sees – päikses sümbol; linnud ja hobused – taluinimese kaitsjad ja abilised; valge luik – truu ja puhas armastus; lind – helge elujõud; puu ja selle kõrval linnu- või loomapaar – pere ja suguvõsa märk; hall lind või part – tööarmastus; hobune või ratsu – heaolu õnnistus.
KOMIMAA
Komi rahvariietel on Komi rahvakunsti kõige iseloomulikum kaunistusvorm on ornament – korduvatest rütmiliselt järjestatud motiividest koosnev muster. Kõik mustri moodustavad elemendid on teatud sümbolid ja ei esinenud nendes mustrites juhuslikult. Uurijad märgivad komi geomeetriliste mustrite lähedust volgasoomlaste, Kirde-Euroopa rahvaste (eestlased, karjalased, Venemaa põhjaosa elanikkond) ja Loode-Siberi (handid, mansid) ornamendile. Ilmselt ornamentaalsete motiivide lähedus erinevad rahvad oli tingitud nende ühisest iidsest alusest.
MORDVA
Mordvalastel nagu ka teistel soome-ugri rahvastel on üheks kõige levinumaks sümboliks kaheksaharuline täht või rosett. Sellel tähel on sadu erinevaid vorme, teda on lõigatud ringiks või ruuduks. On arvamusi, et see märk on stiliseeritud lindude või loomade kujutis, aga ka arvamusi, et see pole loodusega seotud.
Koos 2-õielehelise rosetiga leidub ka lihtsat sirget risti kui tule sümbolit, mis omas puhastavat jõudu, kaitses inimest igasuguste hädade ja haiguste eest.
Teadlased peavad risti ka päikesemärgiks ja seostatakse päikesega. Mordvalased tegelesid taeva ja taevalike valgusallikate austamisega. Päike – sümboliks rist ringi sees, mis tähendab taevase ja maise tule ühtsust.
*
LÕPETUSEKS…
Kristjan Raud on kirjutanud: „Ilu loomine on Eestis muistsetel aegadel kõrgemal astmel olnud kui praegu, seda tunnistab rahvaluule, seda tunnistavad endised Eesti ehted ja kaunistatud majaasjad.“
Juri Lotman on aga avanud mitmetähenduslikkuse: ornament on mnemoonilis-sakraalsete ja rituaalsete sümbolite ahel, mis meenutab mõtet; ornament ja märk on mälu teenistuses ning suulise kultuuri „kirjaoskuse“ ilming.
Emakeel ja meie rahvarõivas on meile kõige lähedasemad kõikidest keeltest ja rõivastest.
Igal paikkonnal on oma kiri, oma ornament, oma muster, olgu selleks ruut, romb või lilled. Mustrid on tegelikult filosoofilises tähenduses inimese elu märgid, mis kannavad endas teatud informatsiooni.
Sümbolite ja geomeetrilise kirja võlu seisnebki selles, et neile võib leida lõputul hulgal tähendusi.
Paikkonna inimesed ise teavad neid märke ja lugusid, oskavad oma visuaalset emakeelt, teistele on see mustrite ja märkide kogum aga võõrkeel.
Meie enda rahvakunst on meile võõrkeel: oleme oma emakeele sisu ja lood ära unustanud. Visuaalne emakeel – nähtavaks kujustatud mõtted, elamused ja kogemused, jagatud lood ning lapsepõlvest kaasa saadud meele- ja keelemustrid – tasub siiski uuesti avastada.
Jah ilmselt enamus eestlasi kahjuks ei tea paljude märkide või mustrikirja tähendusi, osa teadmisi on kaduma läinud, ning enamuse jaoks on tikandid vaid kaunis kujundus.
Meil on aga võimalik neid uuesti tundma õppida ja kasutusele võtta. Kasutada neid sümboleid ja ornamente rohkem, oma riietuses, tarbeesemetel jne. Tutvustada lastele ja noortele neid juba varakult.
Nii on võimalik leida tagasitee selle juurde, mida meie aladel kunagi teati ja kogeti.
Iga rahva identiteet väljendub nii bioloogia ja välimuse tunnustes kui ka kultuuri ja keele originaalsuses. Iga rahva kultuur on pärandi jaoks oluline.
Etnilise identiteedi säilitamine ja põlisrahvaste traditsioonilise eluviisi toetamine on kõigi inimeste üks peamisi ülesandeid ja seda tuleb säilitada sõltumata sellest, kas see rahvas on arvuliselt suur või väike.
Luuletaja Eda Ahi on kirjutanud paljuütlevad read:
“Reas me seisame sirgelt hüperboreas… me seisame sirges ja sitkes reas ega lähegi läbi mere, sest et ei ole mõtet: on mõõn.
meil on ikka need laulud peas juhuks kui ükskord on lainel hari… mis lööb puhtaks liisunud meeled… siis kui on jälle midagi trotsida.
ma möönan et prahti on üleliia…. aga möönan, et mõni asi on endiselt kindlasti üle prahi…. seda vist tasubki trotsida.
ei teagi, kelle me oleme talled…. kuid meie karjale meeldivad karid.”
*
Eestlastel on tähtis roll kogu meie planeedi jaoks.
Asub ka planeedi käbinääre just Maarjamaal ehk – me oleme planeedi kolmas silm.
Elame endise kõrgtsivilisatsiooni Hüperborea aladel.
Eestimaal on Hüperborea energia väga seotud inimeste ja loodusega.
Meil tuleb elustada oma pärand ja aktiveerida kõrged energiad, et talletada see siis tuleviku jaoks, et tervendada maailma, et avaneks meie süda, südametarkus.
Selleks, et meie tuleviku maailm saaks taas olema rahumeelne, väekas ja loov.
***
Kogunud, toimetanud ja tõlkinud Ingrid Soosaar.
Allikad:
http://www.vippa.ee/2016/01/rahvuslikud-ornamendid/
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/varamu/pildilt-maas-meie-visuaalne-emakeel/
https://eek.ee/download.php?t=kb&dok=p18m27jo7e1d4j14l01l8f1frpb8qj.pdf
https://www.folklore.ee/tagused/nr16/summatavet.pdf
https://virumaateataja.postimees.ee/750806/liivi-soova-mustrid-aitavad-meil-maailma-avastada
https://folkloorinoukogu.ee/uudised/soome-ugri-naiste-maailma-naitus-valgas/
https://499c.ru/et/uchebno–issledovatelskaya-rabota-znachenie-ornamenta-v-komi/
https://fiberlure.com/2019/01/04/komi-color-knitting-roots/
https://wi.ee/wp-content/uploads/2015/10/Presentation-KIRI.pdf
https://fakel.tom.ru/wp-content/uploads/2020/01/YAroslavtseva-Natsionalna-.pdf
https://rahvakultuur.ee/wp-content/uploads/2020/03/Arhailine-Mulgi-muster.-Kaja-Allilender.pdf
https://rahvakultuur.ee/wp-content/uploads/2020/03/Arhailine-Mulgi-muster.-Kaja-Allilender.pdf
https://estmark.org/uldist/uks-vaga-vaga-vana-rahvas/
http://knk.karelia.ru/2015/09/o-karel-skoj-vishivke.html
http://inkerinliitto.ru/ingermanlandskij-narodnyj-kostyu/
https://epl.delfi.ee/artikkel/51021054/tonis-vint-omamutoloogiline-pomm-tiksub-taas
„Geomeetrilised mustrid, märgid ja sümbolid”, R. L. Leppoja.
„Pärimuslikud märgid ja sümbolid Eestis”, Reet Hiiemäe.
„Kaitsemaagia Eesti rahvausundis”, Reet Hiiemäe.
Kommentaarid puuduvad