Kui vanasti räägiti tuulest, siis kõneldi vaimust,
sest ei olnud vahet hinge ega tuule vahel
ei vaimu ega maru vahel, kes jookseb oma otsatut rada..
Aga keegi ei teadnud selgesti, kelle hing oli tuul
ja kelle hingetõmbed viskasid lendama maru..
Mõni mõtles, et tuul pole muud,
kui igavesele maale minevate surnute eluõhk..
Aga teised arvasid, et Maa elab just niisama nagu ta lapsed
ja hingab sedaviisi nagu nemad.
Kui inimene kuuleb tuult ja mõistab ta häält,
ja mida tuul räägib rohule, vaikselt ja valjult,
siis saab ta aru sellest, mida tuule läkitaja tahab
ega arva, et tema on maailmas üksi ja ainutähtis..
Siis läheb tuul inimese sisse ja võtab elada temas,
sest tuul on pühitsenud tema keha endale majaks
ja inimene hakkab tegema vägevaid tegusid, sest vägi on tuules..
Ja tuul räägib tema seest teistele, tervele Maale ja taevatähtedele..
ja ei ole paika ega kohta, ei all ega ülal, ei paremal ega vasakul,
kuhu ei ulatuks TUULE LAUL…
**
/Uku Masingu ainetel/
Kommentaarid puuduvad